Artur Sirgu surm

Artur Sirgu surm on üks kõige enam spekuleeritumaid teemasid Eesti sisepoliitika ajaloos. Moskvas lugesin N. Liidu saadiku Ustinovi 1935. aasta ettekandest Päevalehe toimetajalt Tammerilt pärineva teate. et Artur Sirk põeb jälitusmaaniat ning on füüsiliselt haige (NB – 1935. aasta!). Kui see info oleks tulnud peale tema surma, oleks tulnud kahtlustada teadlikku või ebateadlikku konstrueerimist, aga nüüd on see usutav. Jah, see jälitamissmaania leiab ka mujal kajastamist. Sirk võis 1937. aastal olla depressioonis sündmuste pärast Eestis, vaevatud seljavaludest, oma perest eemal jne. Raamatu kirjastamisläbirääkimised ei läinud edukalt. Lisaks pidi ta end tundma üsna tagaaetuna, sest oli Soomest pidanud põgenema, aga Rootsi, Saksamaa ja Itaalia talle elamisluba ei andnud. Saksamaa ei andnud talle isegi transiitviisat sõiduks Šveitsi – sinna, kus Eesti poliitilised pagulased olid tsaariajal olnud. Psühholoogiliselt on usutav, et see kõik pidi tema kalduvust jälitusmaaniale kõvasti soodustama; seega tundub tõesti loogiline, et ta kujuteldavate vaenlaste eest põgenedes ise aknast alla hüppas. Lisaks oleks raske uskuda, et Päts oleks 1937. aastal enam tahtnud Sirku hävitada; Päts oli väga ratsionaalne ja konjunkturistlik poliitik, kes võis kellega iganes leppida ja kellele polnud omane oma vana viha väljaelamine, nagu Stalinile, kes laskis oma vaenlasi ka siis läänes taga ajada ja tappa, kui nood enam mingit poliitilist rolli ei mänginud, lihtsalt kättemaksuhimust. Pealegi oli see tollal ka tehniliselt tülikas, sest Eestist saadetud isikute liikumisest oleks piiriületusel igal juhul jälg järgi jäänud.
Laidoner oli küll vihapidaja. Tõsi, Artur Sirgu raamatu käskirja kaotsiminek äratab teisalt jälle kahtlust.
Olin just mõtisklenud selle üle, et kaldun ikkagi pigem ühinema nende autorite arvamusega, kes ei pea eriti tõeonäoliseks Sirgu mõrvamist Pätsi käsul, kui minuga võttis sidet üks isik, kes väitis, et ta tegi 1988. aastal intervjuu ühe Pätsi aegse tippametnikuga, kes väitis talle, et Sirk siiski likvideeriti Pätsi korraldusel või vähemalt kavandati tema likvideerimist. Too ametnik võis tõesti põhimõtteliselt taolisi asjaolusid teada ning minu küsimustele mälestuste sisu kohta sain ka vastuseid, kus mingeid loogilisi või faktilisi vigu ei täheldanud. Intervjuu olevat dokumenteeritud, iga lehekülg mälestuste autori allkirjaga kinnitatud. Isik, kes 1988. aastal neid küsimusi küsis ja kelle käes need allkirjastatud mälestused või intervjuu praegu on, lubas lähiajal need dokumendid avaldada. Eks siis näe. Ühe mehe mälestused ei loe muidugi isenesest veel midagi; inimesed teatavasti liialdavad või mäletavadki ausalt valesti. Kui need avaldatud on, eks siis on kõik detailid näha ja on võimalik täpsemalt analüüsida. Esialgu pole põhjust oma arvamust muuta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: