Rahvaalgatusest ja Pätsi ausambast

Politoloog Andres Kasekamp on andnud Eesti Päevalehele intervjuu, kus käsitleb avaliku aruteluruumi muutumist, nn paremäärmuslasi, ja tõmbab ajaloolisi paralleele Eesti vabadussõjalaste ja EKRE vahele.
    Mõistagi kuulub taoliste rööpjoonte tõmbamine pigem kunsti kui teaduse valdkonda ja kindlasti on Kasekamp sellega kursis. Seepärast – ehkki nähes seoseid heast kolleegist hoopis teistmoodi – ei hakka ma sel teemal vaidlema ega keskendu ka kolleegi poliitikahinnangutele. Kaasaja politolooge – tõsi, kaugeltki mitte kõiki – peetakse tihti rohkem peavoolupoliitika propagandistideks kui sõltumatuteks analüütikuteks. Ent loomulikult olen nõus Kasekampi kui oma ideoloogilise vastase arvamusõiguse eest kui just mitte surema, siis kergelt haavata saama küll.
    Ent ühel küsimusel lubaksin endal siiski peatuda. Kasekamp leiab, et paremäärmuslased-populistid nõuavad igal pool, et kodanikud saaksid algatada rahvahääletust. See mõte ei ole Kasekampi arvates aga hea, sest tavakodanikud ei suutvat langetada otsuseid keerulistes küsimustes. Kasekamp toob näiteks Brexiti, mille kurvad tagajärjed tulenenud kodanike pädevuspuudusest.
    Ma tõesti ei tea, kust lugupeetud politoloog võtab, et brittide rahvahääletuse tulemus on nende jaoks kurb? Või kas on võõral üldse õigust teiste rahvaste demokraatlikke valikuid lõbusaks või kurvaks hinnata? Ning kas väike ajavahe üldse hinnanguid lubab?
    Kasekampi esitatud rahvaalgatuse-vastase teesi Eesti ajaloo-alane argument on aga hoopis kummaline.
    Nimelt teatab Kasekamp, et vabadussõjalaste rahvaalgatus “lõppes 1933.-1934. aastal sellega, et Konstantin Päts kuulutas välja kaitseseisukorra ja asus ise autoritaarset võimu teostama”, ning teisal lisab otse, et rahvaalgatuse võimalus “viis demokraatia summutamiseni.”
    1934. aasta 12. märtsi riigipöördele eelnes tõepoolest rida sündmusi. Ent pärast seda ei tähenda selle pärast. On raske väita, et rahvaalgatuse võimalus viis rohkem demokraatia summutamiseni, kui näiteks samuti riigipöördele eelnenud kohalikud valimised või minu pärast kasvõi Pätsi sünnipäevapidustused.
    Toonases poliitilises reaalsuses oli ilmselge, et Eesti põhiseadust tuli muuta, kuna täitevvõim oli nõrk ja äärmiselt ebastabiilne. Majanduskriisi kõige raskemal ajal, 1932-33. aastal, vahetus viis valitsust. On loomulik, et ühiskonnas tekkis nõue täitevvõimu tugevdamiseks, sest vastasel korral poleks kodanikud oma riigist ülepea hoolinud. Suure hääleenamusega kiideti 1933. aasta oktoobri rahvahääletusel heaks vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse eelnõu.
    Põhiseaduse kriis oli nüüd läbi, ka majanduskriis hakkas leevenema. Konstantin Päts ja Johan Laidoner olid toetanud uue põhiseaduse vastuvõtmist ning kiitsid pärast referendumi tulemuse selgumist ülevoolavalt Eesti rahvast, kuna põhiseaduse reform viidi läbi rahumeelsel ja seaduslikul moel. Riigikogu ja riigipea valimised pidid toimuma 1934. aasta kevadel.
    Edasi liikusid aga poliitilised protsessid neile soovimatus suunas: nad mõlemad tahtsid saada vabadussõjalaste riigipea kandidaatideks, ent nende mõlemate kandidatuurid lükati vabadussõjalaste poolt tagasi. Nii leppisid nad kokku sotsialistide juhi August Reiga, kes oli juba varem vabadussõjalaste mahasurumist nõudnud, ning panid põhiseadust rikkudes toime riigipöörde.
    Mis seos on sel kõigel rahvaalgatusega, nagu Kasekamp väidab, jääb täiesti arusaamatuks. Pigem oleks loogiline väita, et rahvaalgatuse võimalus suunas ühiskonna aktiivsuse enne riigipööret legitiimsele rajale, mistõttu jäid ära rahutused, nagu need toimusid näiteks Soomes või suuremal määral Austrias.
    Niisiis – olgu teiste rahvaalgatuse vastaste väidetega kuidas on – olen nõus kõigiga neist hea meelega Kasekampiga väitlema – ent argument Eesti ajaloost selleks ei sobi. Kasekampi enda vabadussõjalaste teemal kaitstud dissertatsiooni põhjal kirjutatud ja 1999. aastal ilmunud raamatus sellist väidet ei esine, sest teaduslikus diskussioonis see väide vett ei peaks.
    Küll aga kinnitab Kasekamp oma raamatus, et vabadussõjalased ei plaaninud jõuga võimu võtta, et valimiskampaania ei viinud riiki anarhia-taolisesse olukorda, mida väitsid Päts ja Laidoner, kelle retoorika “riigi päästmiseks” oli liialdatud. Ilma kahtluseta oli nende tegevus mõjutatud ka nende isiklikest ambitsioonidest (The radical right in interwar Estonia. Macmillan Press, 1999, lk 106).   
    Sellega seoses naaskem uuesti Konstantin Pätsi ausamba diskussiooni juurde. Sergei Metlev leiab, et verbaalne verevalamine selle ümber pigem nõrgestab meie ajaloolist identiteeti, ning pakub välja mälestusmärgi idee, kus Tõnisson ja Päts istudes vestlevad. Olen Metleviga nõus selles mõttes, et mälestusmärgi idee järjekordne väljakäimine ei tee Pätsi mainele head. Pigem tuleks oodata, kuni kired tema isiku ümber rahunevad ning saame teda tasakaalukalt hinnata. Pealegi pole siiani selgust tema poliitilise oponendi Artur Sirgu hukkumise asjaoludest. Ei ole usaldusväärseid tõendeid, et mängus oli Konstantin Pätsi käsi, ent ka ükski teine versioon ei ole tõendatud.
    Kaheldav on ka iseenesest üllas idee – panna Päts ja Tõnisson omavahel vestlema. Ma ei ole kindel, kas Tõnisson, kes Pätsi autoritaarežiimi vastu võitles – teiste hulgas ka vabadussõjalastega koostööd tehes – ning kes võib-olla just asjaolu tõttu, et Pätsi režiim Nõukogude baaside ajal väljasõidukeelu kehtestas, sovettide haardesse jäi, ikka Pätsiga vestelda sooviks. Veel.
    Metlev leiab taas õigustatult, et andestamise ja leppimise kultuur on hindamatu väärtus, mis teeb valust hoolimata südames ruumi headele kavatsustele ja tegudele.
    Ent andestamise eelduseks on andekspalumine nende ees, kellele ollakse liiga teinud. Päts ei saa seda enam teha. Küll aga saaks seda teha Eesti Vabariik – meenutagem, et meil on tegemist sellesama riigiga, kus 1930. aastate teisel poolel demokraatlikult mõtlevaid kodanikke represseeriti. Andestamist, mida Metlev pakub, võiks alustada sellega, et Eesti Vabariik vabandab moraalselt nende ees. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: