Konservatism ja Ahto Lobjaka juhtum

Ahto Lobjakas on teadagi meediale tänuväärne autor. Uudsed kujundid, ootamatud kategoorilised väited sama ootamatute, ehkki reeglina väga segaste põhjendustega. Kosmopoliitne Brüsseli-meelsus, rõhutatud rahvuslusevastasus, kõrk maailmanägemine, kriitiline, ent ülimalt enesekindel ja endastlähtuv tekst. Lobjaka essee “Konservatismi viletsus” on just selline väärt materjal.

Filosoofilise sügavuse alla peituvat lihtviisilist segasust Ahto Lobjaka ja teiste sõjakate uusliberaalide tekstides on Lauri Vahtre oma kontraessees täiuslikult parodeerinud ning selles suunas on teeots lõpuni käidud. Allpoololevas tekstis püüan erinevalt Lauri Vahtrest Lobjaka esseega kaasa arutada, ehkki kiusatus Vahtre kombel läheneda on suur. Tegelikult mitte ainult kiusatus, vaid ka paratamatus, sest arusaamine polegi paljudel juhtudel võimalik, isegi sinnamaani, et oleks võimalik küsitavusi tabada.

Küsitavustega alustangi. Miks peaks konservatism olema liberalismi alavorm, nagu Lobjakas väidab, mitte liberalismiga võrdne ideoloogia sarnaselt klassikalise arusaamaga – või hoopis liberalism konservatismi alavorm? Või miks peaks mure inimese pärast olema ainult liberalismi – mitte kõigi kolme suure aatesuuna – konservatismi, liberalismi ja sotsiaaldemokraatia mure? On loomulik, et inimese ja inimlikkuse hoid ja edendamine on kõigi nende ideoloogiate eesmärgiks, aga vahendid erinevad.

Konservatismi eesmärgiks ei ole “aega alles hoida”, seega on ka Lobjaka järgnev arutelu – ehkki ilusate kujunditega “ajatelje lühendamisest” ning pragmaatilise konservatiivsuse asetumisest “liberaalsesse universumisse” üsna tarbetu. Konservatismil ei ole pistmist konserveerimisega või stagnatsiooniga. Need Nõukogude tippjuhid, kes soovisid 1980. aastate lõpul Nõukogude Liitu endisel kujul säilitada, ei olnud konservatiivid, vaid lihtsalt vanameelsed kommunistid. Sama loogika alusel pole mõtet konservatiivideks nimetada ka neid uusliberaale, sh Ahto Lobjakat ennast, kes ei tunnusta läänemaade 21. sajandi uut poliitilist jaotust, sh rahvuskonservatiivide õigust osaleda võrdse partnerina demokraatlikus poliitilises protsessis, ning räägivad jätkuvalt liberaalsest demokraatiast kui ainsast võimalikusest.

Konservatism ei tähenda klammerdumist minevikku – ei kaugminevikku ega olemasolevasse. Konservatism tähendab nende väärtuste hindamist ja esiletõstmist, mis on end õigustanud. Küll aga leiab konservatism, et muutusi ühiskonnas tuleb rakendada tasakaalukalt, sünkroonis ühiskonna hoiakute muutustega. Lobjakas seevastu deklareerib uusliberaalina, et konservatiiv võib vaielda ideaalide muutumise loogika kiiruse, aga mitte suunaga, ning kui ma õigesti aru saan, leiab Lobjakas, et ka vaidlus kiirusega on asjatu. “Orje ei vabastatud kunagi liiga vara, naistele ei antud valimisõigust kunagi liiga vara, samasoolistele ei saa lääne ühiskonnas anda abieluõigust kunagi liiga vara jne”, teatab Lobjakas.

Missugused on ideaalid, seda Lobjakas siinkohal ei defineeri, ent tema näidetest võib välja lugeda, et tegemist on vabaduste ja õiguste omandamise protsessiga – seega oleks ideaaliks võimalikult suuremad vabadused.

Ma ei oleks kindel, kas inimühiskonna muutumisprotsessi saab määratleda üha suuremate vabaduste omandamisena. Kindlasti sõltuvad nii vabaduse piirid kui ka eelkõige vabadus(t)e enda tähendus ühiskonna mentaliteedist ning ka jõukusest ehk sellest, kui palju vabadusi on ühiskond võimeline endale lubama. Vabadused on reeglina valikulised. Kaasajal võib liputaja oma harrastuse kuriteoks lugemist pidada oma vabaduse piiramiseks, aga samas võivad teised kodanikud pidada oma loomulikuks vabaduseks seda, et neile on tagatud avalik ruum ilma liputamiseta. Keskaegse religioosse ja katkuhirmus Euroopa ühiskonnad ei hoolinud kindlasti kuigivõrdki sellest, kas meestel või naistel on valimisõigus või mitte, ning homoabieludeks oli toonane aeg nii varajane, et vaevalt oleks keskaegne talupoeg, aadlimees või munk suutnud taolise vabaduse pakkumist isegi hea naljana võtta. Ent teisalt oli keskaja senjööridel palju selliseid vabadusi – tõsi, teiste inimeste, alamate arvel -, mis kaasaja inimestel puuduvad. Ka naistele valimisõiguse andmine on liiga varajane sel juhul, kui naised ise seda ei taha.

Nii, nagu kõigi protsesside puhul, on ka tänapäeval progressi pöördepunktideks peetavatel asjadel oma õige aeg. Liiga varajane pole parem kui liiga hiline ning teinekord on hoopis parem mõned asjad ära jätta. Kõige traagilisem, kaasajal tohutuid kannatusi kaasa toov uusliberaalne globalistlikust mõtteviisist lähtuv eksitus on aga seisukoht, mille kohaselt lääne liberaalsed väärtused on parimad, ühtemoodi vajalikud ja kehtestatavad igal pool maailmas ja kohe. Nende maksmapanekuks tuleb läbi viia revolutsioon, või kui vaja, siis tuleb riigid ja rahvad demokraatlikuks pommitada. Tõsi, muidugi on paljudel juhtudel tegemist lihtsalt imperialistliku poliitika kattevarjuga, aga nõustugem, et suur osa selle mõtteviisi järgijatest on siirad. Seejuures rikkudes iseenda postulaati erinevuse olulisusest ning jättes teadvustamata, et kõigi ühiskondade sarnastumisel võtame endilt tsivilisatsiooni kui terviku arengualternatiivide võimalused. Ning kas ongi meil, lääne tsivilisatsiooni esindajail, kellelegi midagi ette kirjutada, kui me ei tule toime iseenda ühiskondade kestlikuse tagamisega? Küll aga peaks meil olema õigus korraldada oma kodumaal end nii, nagu tahame, kas immigrantide või immigrantideta.

Aeg näib Ahto Lobjaka arvates aga olevat mingi asi iseeneses, mida määrab mingi kõrgem võim. Õigemini on see üldiselt levinud radikaalse uusliberaalse või -vasakpoolse retoorika osa. Väga levinud on argumendid, et mingi nähtus “ei ole 21. sajandile sobiv”, on “tagasikiskuv”, “kuulub keskaega” jne, mis pakuvad justkui võimaluse jätta sisuliselt põhjendamata, miks too nähtus ise ikkagi ebameeldiv on. Tõsi, kõnealuses essees tarvitab Ahto Lobjakas seda retoorikat viisakamalt või looritatumalt.

Ent kas ja kuidas saaks aeg ikkagi meile meie valikuid dikteerida või millele kõnealune argument tegelikult viitab?

Aeg, st olud ja väärtused, mis kehtivad eri aegadel, on inimeste poolt loodud. Meie aeg on loodud seega meie endi ja meie eellaste poolt. Ning loomulikult on needsamad olud ja väärtused ka muudetavad meie endi ja meie järeltulijate poolt. Väide, et inimene ise ei loo neid seadusi, mis erinevatel aegadel teda valitsevad, ning saab ainult seaduspärasuste toimele kaasa aidata, kuulub Karl Marxile; see ongi marksismi kontseptsiooni alus. Marksism deklareerib, et inimühiskonnas kehtivad samasugused universaalsed seadused, nagu looduses loodusseadused, ning neid tundes võib edasist arengut ette prognoosida.

Marksismi kriitikud on aga asjakohaselt väitnud, et eeldades, et inimesed saavad targemaks ja nende teadmised kasvavad, ning hoiakud muutuvad, ei saa täna ette näha seda, mida saame teada alles homme. Seega ei saa me ette ennustada oma tulevaste tarkuste sisu ega ka maailma muutumist. Ega ka mitte nn progressi suunda.

Võimalik, et Lobjakas ja teised uusliberaalid ei tugine oma aja mõistmises Marxi teooriale, vähemalt teadlikult. Asi on tõenäoliselt palju lihtsam. Kui meie aega, st kehtivaid väärtusi käsitletakse mittemuudetavatena, siis tähendab see, et iseennast ja oma ühiskonda ei vaadelda kui ajaloo tegurit, vaid kui ajaloo mutrikest, mis on mingi kõrgema jõu poolt juhitud. Väide “ei ole 21. sajandile sobiv” mõne Eesti uusliberaali suust tähendab defineerituna pigem, et hoia oma arvamus endale – sa mõttetu väike inimene “konnalombist”, nagu Vares-Barbarus Eestit nimetas – sest see ei maksa midagi – kõik on juba Brüsselis või kusagil mujal ära otsustatud.

Raske on midagi mõistlikku peale hakata ka Ahto Lobjaka väitega, et konservatismi vulgaarseks alaliigiks on rahvusäärmuslus stiilis “tõde on see, mis rahvusele vajalik/kasulik”. Rahvuslased püüdvat riigist teha rahvusluse instrumenti, kus rahvus defineeritakse füüsiliselt ja psüühiliselt homogeensete olendite kooslusena. Konservatism tahtvat panna sõnu suhu Lembitule, sellest hoolimata, “et me ei teaks Lembitust midagi ilma saksa soost Läti Henrikuta.” Konservatism olevat poliitilise manipulatsiooni strateegia, “seades tõe sõltuvusse ühtaegu valguse piiramisest ja piirava enamuse tahte suvast.”

Ma ei tea, kust Lobjakas seda võtab, kes, kus ja miks niimoodi väitnud on või mis alusel ta ise taolise üldistuse teeb. Mis puutuvad siia Lembitu ja Läti Henrik, kui too tõesti ka saksa soost oli? Igatahes rahvuslus ei pretendeeri omapärasele tõekäsitlusele ja rahvustunne ei tähenda individuaalsuse kaotust. Inimesed on erinevad, aga omavad ka ühistunnet, mis on vajalik ka üksteise eriarvamuste ja -soovide aktsepteerimiseks. Tõsi, rahvuskonservatism tunnistab rahvustervikut, mis tähendab seda, ei rahvuskonservatiiv – erinevalt marksistist, fašistist ja paraku ka paljudest uusliberaalidest – peaks aktsepteerima kõigi nende poliitiliste voolude eluõigust, millel on ühiskonnas pind olemas.

Küll aga tekitab respekti Ahto Lobjaka trots vastuvoolu ujuda. Hoolimata talle osaks saanud intellektuaalsest pilkamisest (vt Alfred Lepaotsast-Latsatase tekstid) ja veebikommentaatorite hävitavast arvustustulest. Lobjakas võib end ette kujutada mõne 19. sajandi vene narodnikuna, kes nendeltsamadelt talupoegadelt, kellele ta vaimuvalgust viia püüdis, hoopis haledalt peksa sai või mõne Napoleoni ohvitserina, kes oma arvates Venemaale vabadust viima läks, aga hangudega minema aeti.

Ma arvan, et see trots pole ostetud, vaid siiras. Ahto Lobjakas esindab-jutlustab oma uusliberalismi nagu ehtsat religiooni, mille esindajana ta nägijana enda poolt valmismeisterdatud pimedusjüngrite vastu seisab. Ka ta kriitika loodusteadlaste suhtes, kes “”teaduse” autoriteedi” taga püüdvat “toore empiritsismiga” võtta seisukohti humanitaaraladel, viitab religioossele hoiakule. Teadusel pole tõesti kohta seal, kus religioon on tulemused juba ette ära määranud.

Kas poliitilise religiooni mõiste siiski sobib Ahto Lobjaka ja teiste uusliberaalide maailmavaate kirjeldamiseks? Poliitilise religioonina kirjeldatakse süsteeme, mis sakraliseerivad ainupoliitika. Poliitiline religioon ei salli teisi poliitilisi ideoloogiaid, eitab üksikisiku sõltumatust ja lubab vägivalda võitluses oma ideoloogiliste vaenlastega. Ahto Lobjakas üksikisiku vabadust ei eita – vähemalt siis, kui need vabadused lähevad kokku tema ettekujutusega liberaalsusest – ega vägivallale üles ei kutsu ning igavene au kuulugu talle selle eest.

Ent poliitilise religiooni mõiste on peaaegu sama ebaselge kui Ahto Lobjaka essee. Poliitilise religiooni lahjemaks versiooniks võib pidada kodanikureligiooni, missuguse Rousseau’lt laenatud mõistega kirjeldas Robert N. Bellah USA riigiideoloogiat.

Üks kaasaja poliitilise religiooni tunnustatumaid uurijaid, ajaloolane Emilio Gentile paigutab nii poliitilise kui kodanikureligiooni veel üldisema nähtuse – ilmaliku religiooni – alla. Viimast terminit kasutab ta, et kirjeldada veendumuste ja sümbolite süsteemi, mis loob pühaduseaura meie maailma kuuluvatele nähtustele, muudavad need kultuseks ning kummardamise ja pühendumuse objektiks. Ka selle terminiga on sobiv kirjeldada natsionaalsotsialismi, fašismi ja kommunismi, aga miks mitte ka uusliberalismi? Seda muidugi eriti rasketel juhtudel.

Postimees, 30.03.2019

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: