Asutav Kogu: vasakpoolne, rahvuslik ja demokratistlik

Eesti Asutav Kogu – esimene Eesti rahva poolt vahetult valitud rahvaesindus tuli Estonia kontserdisaalis kokku jüripäeval, 23. aprillil 1919. “Igaüks, kellele armas Eesti, kellele südame lähedane tema tulevik, ütleb südame põhjast: Ometi kord!” Nii kommenteeris Asutava Kogu kokkutulekut “Päevaleht”. Kaks aastat varem valitud Maanõukogu, mis sarnaselt Nõukogude okupatsiooni aegse viimase Ülemnõukoguga võttis küll järk-järgult suuna iseseisvusele, oli kutsutud kokku Venemaa kubermangukomissari nõuandva asutusena ning polnud demokraatlikult valitud, seega polnud ka aus Eesti esinduskogu. Asutava Kogu valimisi alustasid oma lühikesel võimuajal ka Eesti enamlased, ent katkestasid need, kui selgus, et suurem osa valijaid eelistab mitte neid, vaid omariikluse suuna erakondi. Demonstreerides, et nad ei käitu vastavalt oma enamlaste nimele, vaid käsitlevad end valgustatud vähemusena, kes demokraatlikku valikut aktsepteerivad vaid juhul, kui see valik neile sobib. Nii nagu marksistid või marksistidest mõjutatud edaspidi teinud on.

Pärast Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta 25. novembril, kui võim eestlastele üle oli läinud, otsustas Maanõukogu ühel häälel valimised korraldada 2.-3. veebruaril või kui see tehnilistel põhjustel võimalik ei ole, siis 8.-10. veebruaril. Asutava Kogu kokkutuleku päevaks määrati 20. veebruar.

Ent jälle tuli tähtaega edasi lükata ning seda ei tinginud tehnilised põhjused, vaid taas enamlased. 28. novembril vallutas multikultuurne punavägi Narva ning tungis järgmisel kuul kiiresti edasi. Rutuga formeeritud Eesti rahvavägi ajas soomlastest vabatahtlike ja Briti laevastiku toel siiski vaenlase sama kiiresti minema ning juba 8. veebruaril otsustas Maanõukogu vanematekogu määrata valimised 5.-7. aprilliks. Vaenlane enam küll Tallinna ei ähvardanud, ent sõja lõppu veel ei paistnud. Petserimaal polnud sõjaolukorra tõttu võimalik veel valimisi läbi viia.

Nüüd, jüripäeval, Asutava Kogu avamisel tegi Eesti sõjaväelendur mitu tiiru madalalt Estonia kohal, sümboliseerides sõjaolukorda, aga ka uue vaba ja modernse aja saabumist.

Asutava Kogu koosseis, mille valimistel osales enamlaste boikotist hoolimata ilmselt kõigi aegade suurim osa Eesti hääleõiguslikest kodanikest, oli oma keskmise 36 aastase vanusega kõigist Eesti kodanike esinduskogudest kõige noorem ja peegeldas Eesti ühiskonna 1919. aasta hoiakuid. Need olid julged, ahnelt uuendusmeelsed ja pingul, nagu taasiseseisvumise ajal, aga polnud vormitud positiivsete eeskujude poolt. Positiivseid eeskujusid nimelt eriti ei olnudki, sest kogu sõjajärgne Euroopa oli segaduses. Küll aga jätkus negatiivset kogemust, seda nii pikaaegsest tsaari-Venemaa koosseisus olemisest kui ka järgnenud enamlaste võimuperioodist ja keiserliku Saksa okupatsioonist. Eesti ühiskonna rõhuv enamus soovis neist võimalikult kaugeneda.

Tulemusena oli ka 120 liikmeline Asutav Kogu sarnaselt terve ühiskonnaga vasakpoolne ja rahvuslik. Nagu Albert Kivika romaani “Nimed marmortahvlil” kangelane Henn Ahas, kes pidas lugu nii sotsialismist kui eestlusest. See oli kombinatsioon, mida Eesti esinduskogude puhul pole varem ega hiljem eksisteerinud. Taasiseisvumise aegsed ja sellele vahetult järgnenud esinduskogud olid rahvuslikud, aga pigem parempoolsed. Asutava Kogu vasakradikalismi ja rahvuslust ühendavaks katuseks oli idealismi kalduv demokratism – usk sotsiaalsesse võrdsusesse ja kõigi kodanike võrdsesse õigusesse osaleda poliitikas ühesugusel alustel.

Asutaval Kogul oli kaks suurt ülesannet – Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmine ning maaseaduse väljatöötamine. Viimane oli ka valimispropaganda keskmes. Asjakohaselt, sest maaseadusest kujunes Eesti Vabariigi kõige olulisema majandusliku ja sotsiaalse reformi alus. Maareform kandis nii ajaloolise ülekohtu heakstegemise pitserit ning oma esialgsel kujul tuntavat sotsialistlikku ideoloogiat, kuid oli siiski ka agraarse ummikolukorra loomulik lahendus. Nii kujunesid just Eesti ja Läti maareformid maailmasõja-järgse Euroopa kõige radikaalsemateks. Mõisate maa Eestis võõrandati sisuliselt kogu ulatuses. Märgiliselt said paljudest võõrandatud mõisate hoonetest koolimajad. Esialgu ei müüdud maad eraomandusse ja võõrandatud maa eest endistele omanikele tasu ei makstud.

Eesti maareformist osasaajate hulk ulatus ligi 400 000 inimeseni, puudutades seega ⅔ põllumajandusega seotud rahvastikust. Juba 1920. aastate keskpaigaks ületati toodangu sõjaeelne maht, seega oli maareform end ka majanduslikult õigustanud. Oma maa saamise psühholoogiline efekt oli osutunud tugevalt töömotivatsiooni suurendavaks.

Maareformi täiendavaid ja muutvaid määrusi tuli hiljem vastu võtta väga palju, ning nende muudatuste üldine suund oli reformi sotsialistlikest elementidest kaugenemine. Põhjuseks muutunud majanduslikud ja poliitilised olud – eelkõige vasakradikalismi populaarsuse langus.

Samasugune vasakpoolsus, demokratism ja ka uhke julgus oma riiki kujundada õhkus vastu ka Asutava Kogu koostatud põhiseadusest. Aruteludes kerkis esile ka näiteks keeld Eesti kaitseväge väljaspoole Eesti piire saata ning Eesti täiesti alkoholivabaks muutmine. Neid põhiseadusesse ei jäänud, küll aga jäi noorte riigiloojate vasakpoolsust väljendama keeld Eesti kodanikel rahuajal teenetmärke vastu võtta. Riigipead põhiseadus ette ei näinud, kuna presidendiamet tundus paljudele rahvasaadikutele liialt meenutavat Vene tsaari või Saksa keisrit. Ausalt vasakpoolne ja demokratistlikult oma ühiskonna südametuksetele kaasa elav oli Asutav Kogu ka iseenda suhtes, määrates oma liikmetele palga, mis polnud kõrgem toonase Eesti kooliõpetaja palgast.

Demokratism oligi vististi kõige olulisem Asutava Kogu tunnus. Rahvaalgatusõigus kehtestati ajutises põhiseaduses juba siis, kui Vabadussõda täie hooga käis. Rahvaesindajad ei käsitlenud rahvaalgatust siduvate rahvahääletuste korraldamiseks mitte ühiskonda lõhestava, vaid ühendava instrumendina, mida ta ka tegelikult on, vähemalt pika sihikuga vaadates. 21. oktoobril 1919 vastu võetud seaduse sätted võimaldasid rahvahääletust algatada nii ühel kolmandikul Asutava Kogu liikmetel kui ka 25 000 kodanikul eranditult iga seaduse suhtes ning rahvahääletuse tulemus oli siduv. 1920. aastal vastu võetud põhiseadusesesse jäid siiski teemafiltrid, mis on samad tänase põhiseadusega.

Põhiseadusega määratud riigivalitsemise korraldus kujunes aga täiesti omapäraseks. Valitsemissüsteem moodustas hierarhia, kus rahva ja Riigikogu vaheline suhe oli põhimõtteliselt sama kui parlamendi ja valitsuse suhe – valitsus püsis Riigikogu usaldusel ja Riigikogu pidi püsima rahva usaldusel. Eestis toimuski demokraatlikul ajal neli referendumit, millega oli kahe maailmasõja vahel Šveitsi järel demokraatlike referendumite toimumise poolest teisel kohal Euroopas. Meil on meie otsedemokraatia näol päris unikaalne kogemus, mida paraku pole sügavamalt analüüsitud nagu kogu Eesti põhiseaduslikku süsteemigi.

Igatahes oli selles kolmikhierarhias parlamendile antud võim, mis viis edaspidi süsteemi tasakaalust välja. Põhiseaduse loomise käigus oli hääletatud välja peaministri tugevamad volitused sh õigus nõuda rahvahääletust. Põhiseadus ei andnud tegelikult ka rahvale piisavat võimalust Riigikogu tegevust korrigeerida. Pärast 1923. aasta rahvahääletust usuõpetuse küsimuses, mil parlament, mis ei esindanud rahva enamuse arvamust, pidi laiali minema, muutus paljude Riigikogu liikmete hoiak rahvahääletuste suhtes tõrjuvaks. Referendumite teemapiirangud lasksid end erinevalt tõlgendada, lubades laialiminekut pelgaval parlamendil rahvaalgatusi tagasi lükata, mida hiljem korduvalt ka tehti.

Suure majanduskriisi ajal aga osutus rahvaalgatus seaduslikuks kanaliks, kuhu kodanikuaktiivsus suundus. Vastasel korral võinuks kriisiaegne poliitiline kõrgepinge põhjustada hoopis teravamaid konflikte, selliseid, nagu Saksamaal, Austrias ja osalt ka Soomes. 1934. aasta demokraatia kaotus riigipöörde läbi tuli siis, kui kriisi haripunkt oli juba ületatud ega tõukunud Eesti ühiskonna alushoiakutest, vaid mõnede poliitikute võimuambitsioonidest.

1930. aastate lõpu autoritaaraja parlamendil oli juba väga vähe ühist Asutava Kogu demokratismiga ning ühe väikese, aga märgilise detailina võiks Eesti esimese iseseisvusaja esinduskogusid Asutavast Kogust kuni autoritaaraja kvaasiparlamendini vaadeldes esile tõsta järelduse, et rahvaesindajate töötasu oli pöördvõrdelises sõltuvuses nende otsuste olulisusega ning võrdelises sõltuvuses nende ühiskonnast võõrandumise ulatusega.

Postimees, 20.04.2019

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: