Eesti rahvastikupoliitika suundadest ja võimalikkusest

Professor Kalev Katus kirjutas 1997. aastal Eesti rahvastikuarengu probleeme käsitledes, et nende lahendus sõltub lõppkokkuvõttes sellest, «kuivõrd ja kui kiiresti ja kas üldse hakkavad riigikorralduses igat masti võimu-, partei- ja muidumeeste seas tooni andma riigimehed».

Pessimistlikest rahvastikuprognoosidest

Sel ajal, 1990. aastate keskpaigas, sisendasid Eesti rahvastiku näitajad pessimismi. Sündimus oli püstloodis langenud, jäädes alla 1,4 lapse naise kohta ning keskmine eeldatav eluiga – 67 aastat – oli 1994. aastal kukkunud 1950. aastate tasemele. Samasugused negatiivsed muutused olid toimunud kõigis vabanenud riikides ja see oli hind, mida tuli sunnitud kommunismiehitamise eest tagantjärele maksta. Teiste seas maksis seda eriti rängalt Kalev Katus ise, kes end säästmata Eesti rahvastikuteadust poolesajandilisest mahajäämusest üles ehitades lahkus meie hulgast teadlase parimas eas.

Viimasel paarikümnel aastal – kui jätta kõrvale kriisiaegne tagasilangus – on Eesti rahvastiku seisund tasapisi paranenud ning ilmselgelt on selles osa ka riigimehelikel otsustel. Nende tegemisel pole tihti olnud võimalik mujalt eeskuju võtta, sest meie rahvastiku olukord on väga omapärane.

Esiteks kuulub Eesti rahvastikutaaste seisukohalt arenenud maade hulka, kus sündimus hakkas langema väga varakult. Madala sündimuse pärast muretses juba A. H. Tammsaare ning Konstantin Päts ütles 1935. aastal, et samade suundumuste jätkudes muutub Eesti «vananevaks rahvaks, kus rohkem on vanemaid kui nooremaid inimesi», mis ohustab kogu rahva ja riigi edasist käekäiku, sest «vanad ei ole jõuküllased, ettevõtlikud, et vanadel pole neid lootusi ja seda võitlustahet, nagu noortel».

Praegu teame, et Tammsaarel oli õigus, ehkki tema probleemifookus polnud just kõige tänapäevasem, aga Pätsil mitte. Vanemad inimesed ei ole probleem, vaid ressurss, kui seda õigesti kasutada. Rahvastiku vananemine loob võimaluse ühiskonnas innovatiivseid muudatusi teha, nagu on toonitanud rahvastikuteadlane Liili Abuladze.

Teiseks on meie palgatase madalam kui teistes varase demograafilise üleminekuga ühiskondades, kus sündimus on samuti alla taastetaset, mis tähendab, et need riigid – eelkõige Soome – on meie tööjõu tõmbekeskused.

Kolmandaks on meil erakordselt suur välispäritolu rahvastiku osakaal ning suur lõimimisprobleem, mis tähendab, et meil on juba seetõttu põhjust olla väga ettevaatlikud oma sisserändepoliitika kujundamisel.

Poliitilised otsused olgu targad ja järjepidevad

Rahvastiku arengutegurid on justkui igal pool ja eikuskil, sest seda kujundavad paljud kaudsed ja aastakümnetetagused mõjud. Põhjust ja tagajärge eraldab tihti pikk ajavahemik. See ei nõua poliitilistelt otsustelt mitte ainult tarkust, vaid ka järjepidevust. Ja ehkki Eesti rahvastikupoliitika on olnud võib-olla tulemuslikumgi, kui Kalev Katus omal ajal lootis, on endiselt probleem või isegi suurenenud probleem see, millele ta toona tähelepanu juhtis: «Pea olematu või väga harv on tänases Eestis pikemaajaline ettemõtlemine.»

Lühikese sihiku heaks näiteks sobib vaade, mille järgi peitub rahvastikuprobleemide lahendamise võti immigratsiooni hoogustamises, ehkki on täiesti selge, et pikemaajaliselt loob immigratsioon lisaprobleeme. Nimelt jääb praeguses Eestis välispäritolu rahvastiku sündimus põlisrahvastiku omale selgelt alla. Sõltuvalt generatsioonist on erinevus 0,24–0,44 last. Meie välispäritolu kaasmaalaste sündimuskäitumine järgib seni nende päritolumaade (eeskätt idaslaavi riikide) mustreid, kus sündimus on madal. Olukord paraneb immigrantrahvastiku põlistumisel, st meie kaasmaalaste sündimus kasvab juhul, kui Eesti lõimimispoliitika osutub edukaks.

Uussisserändajad Ukrainast ja Venemaalt võivad küll pakkuda ettevõtjatele odavat tööjõudu – ja seejuures pidurdada oma töötajate palgakasvu, meie tööjõu tagasirännet ning uuendusi majanduses –, ent pikemas vaates muutuvad rahvastikuprobleemid keerulisemaks. Ehk teisisõnu: sisserändajad võivad praegu näida nendena, kes aitavad meie inimestel pensioni saada, ent tegelikult nõuavad nad vähelapselistena oma panuse hoopis suuremas mahus tagasi siis, kui nad jõuavad ise pensioniikka.

Keskmine oodatav eluiga on näitaja, kus Eesti on iseseisvumise taastamise järel saavutanud kõige suuremaid edusamme. See on tõusnud 79 aastale, keskmiselt 0,5 aastat kalendriaasta kohta. Ületame selle näitajaga näiteks Lätit, Leedut ja Poolat, ent jääme alla Soomele ja Rootsile ning ka Euroopa Liidu keskmisele.

Tervena elatud aastaid napib

Niisiis pole lagi kaugeltki käes. Suurim probleem on kahe elanikkonnagrupi, välispäritolu rahvastiku ja meeste suur suremus. Eesti meeste keskmine eluiga jääb naiste omast üheksa aastat alla. Eriti suur on 30–50-aastaste meeste suremus, kelle puhul on põhjuseks eelkõige õnnetused, mürgistused ja elustiilist tingitud haigused.

Pole tarvis olla tippanalüütik väitmaks, et peapõhjuseks on alkohol. Täpsemalt, kange alkoholi osakaal tarbimises või meie joomismuster – suurte alkoholikoguste manustamine korraga. Tulemuseks on tervisekahjustused ning tihe seos alkoholitarbimise ja vägivalla, ka enese vastu suunatud vägivalla vahel. Alkohol põhjustab 12 protsenti naiste ning 28 protsenti meeste suremusest vanusegrupis 15–64. Ja muidugi soodustavad alkoholi liigtarvitamisest tulenevad haigused ka töövõimetuks jäämist.

Rahvastikupoliitika seisukohalt on aga väga oluline tervena elatud ehk täielikult töövõimeline eluiga. Just tervena elatud eluea kasv on ühiskonna vananemise tingimustes vajalik, et hoida töövõimeliste ja ülalpeetavate proportsiooni. Tervelt elatud aastate poolest on Eesti mehed Euroopa Liidu riikidest Läti ees eelviimasel kohal. Edusammud on hoopis väiksemad kui keskmise eluea tõusul.

Eestlaste sündimus on taastetaseme lähedal

Kõige olulisem rahvastikuarengu näitaja on loomulikult sündimuse tase. Analüüside järgi on jõukamates riikides selle sajandi vältel oodata sündimuse stabiliseerumist või väikest kasvu, mis omakorda tähendab rahvastiku vananemise pidurdumist mõnekümne aasta pärast. Meie kõige optimistlikum teadmine on, et Eesti inimeste soovitud laste arv ületab Eurobaromeetri andmetel selgelt taastetaset, küündides olenevalt soost ja vanuserühmast 2,3 kuni 2,6ni. Seejuures vaid alla 10 protsendi peab ideaaliks lastetust või vaid ühte last. Lastetoetused ei tähenda niisiis laste «ostmist», nagu mõnikord on meedias väidetud, vaid riigi tuge, et kodanikud saaksid oma soovid realiseerida.

Reaalsus ongi soovidest erinev. Statistikaameti andmetel kasvas summaarne sündimuskordaja aastateks 2008–2010 1,72ni. Siis järgnes väike langus, ent 2018. aastaks on see näitaja tõusnud uuesti 1,67ni.

Olukorras, mil esimest sünnitust lükatakse edasi, ei paku need arvud siiski tegelikust laste arvust täpset pilti. Põlvkondliku sündimuse alusel hinnates jääb 1970. aastatel sündinud generatsiooni keskmine laste arv 1,8 ja 1,9 vahele. Ja arvestades asjaolu, et välispäritolu rahvastiku sündimus jääb tugevasti põlisrahvastikule alla, on põlisrahvastiku sündimus üsna taastetaseme lähedal.

Allan Puur ja Hanna Vseviov juhivad tähelepanu, et toetustes oleks õiglane keskenduda neile rahvastikurühmadele, mille puhul on soovitud ja tegeliku laste arvu lahknevus suurem. Eestis on üks olulisemaid selliseid rühmi kõrgharitud naised, kelle osakaal on teretulnult üha suurenenud. Kõrgkoolis õppimine võib edasi lükata esimese lapse saamist ning kasvatada lastetute ja ühelapseliste proportsiooni. Samas ei pea paika arvamus, nagu eelistaksid kõrgharidusega naised karjääri lastele rohkem kui teised naised: perre soovitud laste arv on haridustasemeti ühesugune. Niisiis võiks üks rahvastikupoliitika kaalumiskoht olla instrumentide loomine, mis toetaks üliõpilasi piisava vanemapalgaga (näiteks tõstes vanemapalga miinimummäära), võimaldaks üliõpilastel pärast lapse saamist oma valitud osakoormusega õppimise jätkamist ning hiljem lihtsamat üleminekuajaga naasmist täiskoormusega õppima.

Kaaluda tuleks ka pensioni suuruse selgemat sidumist laste arvuga. Pensionäride olukord vajab niikuinii parandamist ning pole õiglane, et need isad-emad, kes on rohkem panustanud laste kasvatamisse, peaksid hilisemas eas selle tõttu halvemat majanduslikku olukorda taluma. Arvestades, et lapsi saadakse üha hilisemas vanuses, võib sellel olla ka tugev mõju laste arvule.

Need on mõned üksikud mõtted. Demograafid näevad veel asjakohaselt vajadust peretoetuste seostamist elukalliduse kasvuga, lapsehoiuteenuse kättesaadavamaks tegemist, meeste suurema osaluse soodustamist pereelus ja eluaseme kättesaadavaks tegemist noortele peredele. Missuguses järjekorras ja kuidas kõiki neid rahvastikupoliitilisi samme astuda, on efektiivsuse ja võimaluste kaalumise küsimus.

Postimees, 04.09.2019

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: