Henn Põlluaas, sotsid ja nende käilakuju

Henn Põlluaas
“Sotsid”
Grenader, 2019

Intellektuaalsema sisuga poliitikud avaldavad jätkuvalt oma sisu ka raamatukaante vahel. Tõsi, tavaliselt pole tegemist värske sidusa teksti, vaid varem peetud kõnede või kirjutatud artiklite kogumikega. Ei pea olema tipp-analüütik prognoosimaks, et lähitulevikus võib kodanikke valijaid tabada sotsiaalmeedia-postitustest koosnevate tekstikogumike uputus ning järgmine samm viib foto- ja meemikogumike juurde.

Henn Põlluaas on avaldanud aga värske sidusa ja mahuka teksti. Tahaks öelda, et vana kooli mehena, ent seegi pole päris täpne. Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Otto Strandman, August Rei ja teised ilmutasid küll tohutul hulgal artikleid, kuid ükski neist ei kirjutanud mahukat poliitilist traktaati. Tõtt öelda ei meenugi Eesti esimesest iseseisvusajast kedagi, kes oleks oma aktiivsel poliitikuajal millegi taolisega hakkama saanud. Ka kirjamees-sotsialisti Karl Asti vabadussõjalaste-vastased brošüürid olid mitmekordselt kõhnemad. Tänastest intellektuaalidest-poliitikutest tuleb ainsana ette Lauri Vahtre, kelle paljudest kirjatöödest võiks mõni samuti paikneda poliitiliste traktaatide riiulil. Teised poliitikafrondil toimetajad, kaasa arvatud käesolevate ridade autor, on oma kirjatööd, mis otse aktuaalset poliitikat ei puuduta, toime pannud poliitika-eelses elus või ka poliitika-ajal – aga siiski erialaspetsialistina – ajaloolasena, kultuuriuurijana, sotsioloogina jne. Nii hästi kui kellelgi erialainimese poliitikust eristumine õnnestunud on.

Põlluaasa raamat on viidetega, mis on ülimalt teretulnud, kuna viitamine pole paraku enam reegel isegi teaduskäsitluste puhul. Sisult on ta tekst vaade viimase aastakümne Eesti poliitilisele protsessile, põigetega kaugemasse minevikku ning keskendumisega rahvusluse peamise poliitilise vastase – marksismi iseloomustamisele, mida nüüdse Eesti oludes kehastavad Eesti sotsiaaldemokraadid.

Tegemist on teistsuguse raamatuga, kui Põlluaasa varasemad teosed – eelkõige pean silmas ta Lennart Merist kirjutatud teksti “Vabaduse valus valgus”. Nimelt nüüd ei püüa Põlluaas oma peategelase hoiakuid ja käitumist nö seestpoolt mõista, ei küsi miks-küsimusi, vaid vaatleb sotsialiste ideoloogilise vastase positsioonilt, poliitiku silmade ja sulega.

Muidugi nõuab miks-küsimuste keskne lähenemine rohkem vaeva, ning kui näiteks mina tahaksin oma professionaalse ajaloolase mainet hoida, ei saaks ma vähemalt erialakäsitluses endale Põlluaasa perspektiivi lubada. Aga Põlluaas on võib-olla just sellise valiku teadlikult teinud, ning poliitiku seisukohalt ehk asjakohaseltki. Küllap just sellise ja kohati ehk ka provokatiivse lähenemise tõttu võib Põlluaasa käsitlusele mõndagi ette heita, aga mitte seda, et see oleks igav ja vastu vaikimismüüri purunenud. Raamatut on käsitletud palju, aga peaaegu eranditult läbi kriitika ja pahatihti EKRE seisukohti groteskseks moonutades.

Loomulikult on agressiivsetel vasakliberaalidel tuline õigus näha maailma ja seda maailma kirjeldavaid tekste sellisena, nagu nad ise tahavad. Iseasi, kas ainult nende vaade Põlluaasa raamatust kehtima peab. Aro Velmet süüdistab Põlluaasa massilises valefaktide esitamises – tõenäoliselt peab ta siiski silmas valetamist, sest valefakte ei saa olemas olla -, aga neist massilistest “valefaktidest” suudab välja tuua vaid mõned. (Postimees AK, 17. mai). Ning nagu Põlluaas oma vastulauses näitab – needki üsna veidrad (Postimees AK, 31. mai).

Joonas Ojap – “laisk liberaal” – nagu ta ennast nimetab – jõuab aga oma paljuski iseendalegi vasturääkivas arvustuses küsimuseni, kas Põlluaasast üldse inimesena midagi alles on jäänud? Ning teatab vastuseks, et Põlluaas on visioonitu “mugav tugitoolinats”. EKREs võimutsevate natslike ideede illustratsiooniks toob ta lubaduse tasuda abielus noore pere kodulaenust 25% iga lapse sünniga, mis olevat Saksa natsionaalsotsialistliku töölispartei programmist maha kirjutatud. Edasi kinnitab Ojap, et Põlluaasa arusaam, et suur toetus mõnele otsusele teeb selle otsuse ka demokraatlikumaks, on täiesti väär ja praktikaga vastuolus – “praktikas on valitsejatele ja nende langetatud otsustele seda suurem toetus, mida vähem demokraatlik on riik ja otsustusmehhanism.” (ERR Kultuur, 3. august).

Põlluaasa peab silmas muidugi demokraatlikke riike. Huvitav, missugustes demokraatlikes riikides küll selline Ojapi väidetud praktika kehtib? Kas näiteks Šveitsis, kus poliitiliste otsuste tegemine referendumitega on kõige levinum, ning paljudel juhtudel viiakse need otsused läbi suure enamusega? Ojapi loogikaga jätkates tuleb aga edasi järeldada, et mida väiksem on toetus läbiviidavale poliitikale, seda demokraatlikum on otsus, otsustusmehhanism ja riik, st olukord, mil väike vähemus valitseb suure enamuse tahte vastaselt! Mina julgeksin arvata, et nii pole kirjeldatavad demokraatiad, vaid diktatuurid ja tavaliselt demokraatiani viiva pöörde eel. Nagu näiteks Nõukogude Liit 1980. aastatel või Salazari-Portugal paarkümmend aastat varem. Vaevalt, et need režiimid just vasakliberaalide ideaali hulka kuuluvad.

Muidugi vaatavad need arvustajad täiesti mööda Põlluaasa raamatus esiletõstetud põhiprobleemist, mida ta Eesti sotsiaaldemokraatide ideoloogia ja poliitika kirjeldamise kaudu veenvalt jälgib – kas, ning kui jah, siis kuidas ja miks on Euroopas, sh Eestis -, toimunud väga kiiresti järsk rahvusriigi-vastane paradigmamuutus? Muutus, mida Põlluaasa arvates just sotsialistide poolt ühiskonna enamusele peale surutakse. Ebademokraatlikult, ja demokraatia mõistet hägustades, sest kuidas muudmoodi neid muutusi läbi viia olekski võimalik. Autor vaatleb nn sallivusrünnakuid, traditsioonilise perekonnamudeli lõhkumist, vihakõne kriminaliseerimise katseid, massiimmigratsiooni Euroopasse ja võõrtööjõu tulekut Eestisse ja muud, mis konservatiivse hoiakuga kodanikke häirib.

Isikutest pöörab Põlluaas kõige enam tähelepanu sotsialistide juhtidele Sven Mikserile ja Jevgeni Ossinovskile ning Toomas Hendrik Ilvesele. Just viimane – Põlluaasast veidi vanem, aga ikkagi põlvkonnakaaslane – on selles raamatus Põlluaasa ideoloogiliseks ja poliitiliseks antipoodiks.

Ka päriselus on nende poliitikuelu kulgenud peaaegu ideaalses vastutaktis: Põlluaas hakkas poliitikasse aktiivsemalt süvenema alles 2004. aastal, peale eesti sõduri monumendi eemaldamist Lihulas 2. septembril. Edasi on tema poliitikutee läinud ainult tõusujoones ning kindlalt mööda rahvuslikku suunda: Eesti Rahvusliku Liikumise juhatuse liige ja aastatel 2007-2008 selle juht, 2012. aastast Saue linnapea, 2015. aastast Riigikogu liige ja EKRE fraktsiooni aseesimees. 2019. aastal valiti ta hiilgava tulemusena käesoleva parlamendikoosseisu liikmeks ja temast sai Riigikogu esimees.

Ilves oli aga Põlluaasa poliitikassetuleku ajaks oma karjääri tipu lähedal – paar kuud enne Lihula monumendi eemaldamist oli ta Sotsiaaldemokraatliku erakonna esinumbrina valitud Euroopa Parlamendi liikmeks. 2006. aastal sai Ilves napi häälteenamusega Eesti Vabariigi presidendiks, ning 2011. aastal ka teiseks ametiajaks. Ilvese poliitikutee pole erinevalt Põlluaasast püsinud ühel rajal, vaid viinud rahvuslike pagulasvõitlejate seast Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse direktorina järk-järgult sotsiaaldemokraatide ja agressiivsete vasakliberaalide hulka. Tema poolehoid Eesti ühiskonnas on tõenäoliselt liikunud Põlluaasaga vastassuunas, st allamäge, ning poliitikukarjääri kohta võib ehk nüüdseks öelda sama. Ta on jätkuvalt Stanfordi ülikooli külalisteadur ja värske Kreeka digipoliitika ministri nõunik.

Põlluaas nimetab Ilvest “sotside käilakujuks” ja sotside seas jätkuvalt kõige silmapaistvamaks isikuks. Veel paarkümmend aastat tagasi ei oleks arrogantne Ilves seda nime välja vedanud. Aga ka sotsialistlik poliitikasuund on muutunud. Nagu Põlluaas asjakohaselt märgib – “”vaesed“ ja „proletariaat“ ei ole vasakliberaalide jaoks enam ammu esiplaanil, töörahva ja vaesemate inimeste eest seismine ei paku neile ei huvi ega väljakutset.”

2015. aastal – Ilvese ametiaja lõpul algasid sündmused, mis muutsid Eesti poliitilist spektrit ja mille tulemusena EKRE õieti sündis või vähemalt tugevasti hoogu juurde sai. Pean silmas kooseluseaduse läbisurumiskatset ning Eesti reaktsiooni Angela Merkeli provotseeritud rändekriisile.

Põlluaas alustab oma raamatus Ilvese tegevuse kirjeldust Eesti Energia mahamüümise toetamisest Vene kapitaliga seotud USA pisifirmale NRG Energy. Kava nurjus pärast massilist allkirjade kogumist tehingu peatamiseks ja referendumi korraldamiseks. Kui ameeriklastele ära öeldi, protesteeris Ilves: „Need, kes arvavad, et me oleme näidanud end eriti usaldatava partnerina, rikkudes ja tühistades saavutatud kokkuleppeid NATO juhtriigiga, elavad võib-olla mingis teises välispoliitilises maailmas kui kõik lääne inimesed, kellega mina olen arutanud NATO laienemist.“ Küllap tuleb see – ähvardamine mainekaotusega meie erinevate liitlaste silmis – vasakliberaalide tänase retoorika varase näitena tuttav ette. Iseasi, kas see paika peab. Kuna kogu läänemaailmas muutuvad järjest populaarsemaks globalismi ja multikultuursusesse kriitiliselt suhtuvad poliitilised jõud, liigume me oma liitlastega ühes rütmis.

Autor leiab, et meedia pole avanud ka välisminister Ilvese osa meie viletsamates liitumislepingu tingimustes võrreldes teiste Euroopa Liiduga liitunud riikidega, ja Eesti makstud tohutus nn suhkrutrahvis. Siin Põlluaas püssirohtu kokku ei hoia: “Tegemist oli sõna otseses mõttes pugejaliku, rumala ja kriminaalselt hoolimatu käitumisega.”

Põlluaas meenutab, et tänase Venemaa üks kõige kibedamaid kriitikuid ei ilmutanud veel kümmekond aastat tagasi mingit ettenägemisvõimet, soovitades eirata Kremli agressiivset retoorikat ja sealset opositsioonirühmade diskrimineerimist, ning väitis 2008. aastal USA saadikule David Phillipsile, et NATO baaside paigutamine Eestisse ei ole oluline. Samuti rikkus ta põhiseaduse parandusega riigikaitse juhtimise tasakaalu, mille tagajärgi siiani lappida püüame.

lvese teisel ametiajast algavad tema ja Põlluaasa poliitilised kokkupuuted või pigem kokkupõrked. Põlluaas meenutab 2015. aastal toimunud presidendi Taani-visiiti, kus ta parlamendi esindajana osales. Ilves püüdis Põlluaasa meenutuse kohaselt ametliku hommikusöögi käigus Taani parlamendi spiikrile Pia Kjærsgaardile ja presiidiumi liikmetele selgeks teha, et eestlased on väiklased, sallimatud, rassistid ja ksenofoobid. Taanlastel olnud aga seda kuulda silmnähtavalt piinlik. “Sekkusin tema monoloogi ja selgitasin meie lahketele võõrustajatele, et need väited ja süüdistused eestlaste suhtes on alusetud ning ei vasta tõele. “Meie rahvaarv on väike, välispäritolu rahvastiku osakaal on juba niigi äärmiselt suur ja just seetõttu on eestlased massiimmigratsiooni suhtes väga tundlikud ega ole nõus sundkvootide kehtestamisega Kuid mingit rassismi, tagakiusamist ega diskrimineerimist Eestis ei ole ega ole kunagi olnud. Oma väidete nullimise tõttu vihast näost lapiliseks läinud Ilvese pahameeleks vastas spiiker, et jah, loomulikult me teame väga hästi, et eestlased ei ole rassistid. Visiidi järgmistel hommikutel Ilves mind isegi ei teretanud.”

Taolistest näidetest pole raamatus puudus.

Ent Ilves on Põlluaasale ka moraalseks antipoodiks. Põlluaas on rahvuskonservatiiv, aga demokraat selle mõiste ehedas tähenduses, Ilves sotsiaaldemokraat, aga ühiskonna enamuse valikuid eitav. Põlluaas ei saa rahvuskonservatiivina endale moraalseid libastumisi lubada, Ilves vasakliberaalina aga küll. Põlluaas meenutab tema vanalinnas asuva tööandja korteri imeväikse hinna eest omandamist ja hiiglasliku vaheltkasuga mahamüümist, aga loomulikult ka Ärma talus elamise eest riigilt sadade tuhandete eurode ulatuses üüriraha küsimist, EAS-i toetusrahade tagasimaksest keeldumist, mille tulemusena 152 000 euro suurune tagasimakse Euroopa Komisjonile tehti Eesti maksumaksja rahast. Ning paljusid muid tema tegusid.

Kui Põlluaas oma raamatule liiga vara punkti poleks pannud, oleks ta Ilvese võõrandumist oma ühiskonnast saanud veel veenvamalt demonstreerida. Näiteks tema Financial Time’is tsiteeritud ütlust, et Eesti valitsus võib “tunda uhkust selle üle, et tegu on kõige naeruväärsema ja põlastusväärsema valitsusega Euroopas”.

***

Kui uus poliitiline spekter Eestis ja kogu läänemaailmas ükskord välja kujuneb, mahenevad ka poliitilised vastuolud. Aga kas Ilves ja Põlluaas võiksid kunagi koostööd teha? Vastus on “ei”. Ning parem seda mitte soovidagi, sest see oleks võimalik vaid väga suure häda korral nagu näiteks Venemaa agressioon. Küll aga võib ette kujutada Põlluaasa ja EKRE koostööd Eesti sotsiaaldemokraatidega, muidugi siis, kui sotsiaaldemokraadid naasevad oma klassikaliste väärtuste juurde. Põlluaas ütleb siiski sotsiaaldemokraatide kohta ka üht-teist tunnustavat ja ühiskonna sidusus on oluline nii sotsiaaldemokraatidele kui konservatiividele.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: