Valge viin ja must stsenaarium.

Hea tuttav husaarajakirjanik Mart Soidro on võtnud käsile teema, mis ilmselgelt mitte ainult talle, vaid kõigile meile ühel või teisel moel lähedane on – alkoholipoliitika. Soidro nimetab Riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjonis arutusel olnud piiranguid Valge mustaks stsenaariumiks ja põhjendab karmi hinnangut oma värvikate läbielamustega 1985. aastal alanud Mihhail Gorbatšovi karskuspoliitika aastatel.

Nagu Soidro teravmeelselt oletab, mäletan tõepoolest minagi seda aega. Toonaste totrate piirangute ülekavaldamine tundus justkui kahe kärbse ühe hoobiga tabamine, sest kommunistlikule karskuskampaaniale ja komsomolikarjäärile vastanduv jõuline napsitamine näis peaaegu et Nõukogude Liidu õõnestamisena. Ning kui millalgi 1990ndatel Motörhead’i kontserdile siirdudes tanklast möödaminnes pudeli Jack Daniels’i ostsin end õigele lainele viimiseks, paistis piirangute aeg eriti terava kontrastina. Elav legend Motörhead siinsamas iseseisvas Eestis ja justkui selle juurde kuuluv võimalus käigult viskit osta tundus loomuliku, aga siiski taevaliku vabadusena.

Nüüd ei ole me näinud Motörhead’i ninameest Lemmy Kilmisteri enam viis aastat kontsertlavadel ega ka Los Angelese Rainbow grillbaaris. Daniels’i lemmikviskit, mida ta parematel aegadel olla konsumeerinud suure pudeli jagu päevas, naudib ta taevastes avarustes. Lemmyst neliteist aastat vanem vaene Miša “Mineraalvee” Gorbatšov peab aga senini meie maailmas taluma kollektiivsest hukkamõistvast mäletamisest tõukuvaid pilkeid.

Kas kommunistliku hariduse saanud Gorbatšov teadis üldse, et ka tsaaririigi hukule eelnes alkoholikeeld, mis vene lihtrahval oma sotsiaalseid pingeid enam tavapärasel viisil välja elada ei lubanud? Ning kui talle võimalik paralleel kangastus, kas siis valikuid üldse oli?

Liigjoomise tagajärjed olid niigi hinge vaakuvale Nõukogude Liidule ülisuureks koormaks. Keskmine eluiga oli lühenenud, majanduslikult aktiivse rahvastiku suremus kasvanud, töödistsipliin ja toodete kvaliteet langenud. Kõige rohkem tarvitati alkoholi Leedus, Eestis, Venemaal, Lätis ja Valgevenes.

Uus, aga hilinenud alkoholipoliitika algas järsult ja läbimõtlematult, nagu autoritaarriigis ikka. Õõnsa propaganda ja järskude, ehkki mitte enneolematute piirangutega. Stalin valitsusperiood, mida vanad joodikud ülistasid kuldajana, mil viina võis teeklaasiga enam-vähem ööpäev läbi pea igast ajaleheputkast osta, oli juba 1960-1970. aastatel mööda saanud.

1985. aastal, Gorbatšovi alkoholipoliitika alguses keelati aga alkoholi müük alla 21aastatele. Kauplustes lubati alkoholi müüa tööpäeviti kella kahest üheksani, puhke- ja pidupäevadel kella üheteistkümnest viieni. Kange alkoholi müügikohti ja alkoholi tootmist vähendati drastiliselt. Muidugi jätkus absurdiimpeerimile kohaselt absurdini ulatuvaid meetmeid – näiteks 1987. aastast kehtinud talongisüsteem, mille kohaselt võis täiskasvanu osta pool liitrit viina kuus, ülepingutatud karistused või Gruusia kvaliteetveiniistanduste hävitamine pugemise käigus.

Loomulikult ei päästnud need sammud Nõukogude riiki, nii nagu ei olnud päästnud ka tsaariimpeeriumi. Pigem vastupidi. Enesestmõistevalt polnud Gorbatšovi poliitika heakskiitmist loota pikkades järjekordades seisvatelt pahuratelt viinameestelt, aga need, kes järjekordades seista ei viitsinud, nägid nõukogude tegelikkust nüüd kaine ja kriitilisema pilguga.

Neid kaineid ja kriitilisi tuli nüüd rohkesti juurde. Alkoholitarvitamine Eestis vähenes 6,4 liitri puhta alkoholini isiku kohta 1987. aastal, st võrreldes 1984. aastaga rohkem kui kolmandiku võrra.

Kuivõrd suurenes aga illegaalse alkoholi ja surrogaatide tarvitamine? Vastus on, et mitte oluliselt. Alkoholi tarbimise ulatust iseloomustavad ka alkoholimürgistused ja -psühhoosid. Anti Liiv on näidanud, et fataalsed alkoholimürgistused vähenesid peaaegu kaks ja alkoholipsühhoosid üle kahe korra.

Vähenes vigastussuremus, meestel 1984-1986 koguni ligikaudu kolmandiku võrra, ning sama palju vähenes meeste suitsiidide arv. Eesti meeste oodatav eluiga tõusis 1984/85. aasta 65 aastalt 1988 ja 1989. aastal 67 aastani.

Vähe sellest, sündimuse summaarkordaja suurenes Eestis 2,12lt 1985. aastal 2,26ni 1987. ja 1988. aastal. Meie rahva müüdiloomes on seda selgitatud rahvusliku vaimustuse tõusuga. Võib-olla on selles osa tõtt. Ent igatahes mitte täit tõtt. Venemaal ju mingit üldist rahvusliku vaimustuse tõusu ei toimunud. Vastupidi, aastatel 1986-1987 võis suur osa venemaalasi tunda end üsna ebakindlalt. Olmeelu lagunes ja Nõukogude Liidu autoriteet langes. Vanamoodi enam ei saanud, aga missugune pidi olema uus elu ja uus Venemaa, polnud teada.

Ent sündimuse summaarkordaja tõusis Venemaal neil aastatel ikkagi. 1985. aasta 2,05lt 2,18ni 1986. ja 2,22ni 1987. aastal. Vene mees püsis kainem ja kodus ning kompenseeris ise küllaga perele stabiilsuse, milleks riik suuteline polnud.

Muidugi pole alust arvata, et nüüd samasuguste piirangute kehtestamine viiks sama tulemuseni. Vabal maal ei saa kehtestada kitsendusi ja loota alkoholitarvitamise vähenemisele ilma ennetust ja vaba aja veetmise alternatiive pakkumata. Gorbatšovi alkoholipoliitika ei saa meile olla positiivseks eeskujuks, küll aga näitab selle poliitika tulemusi.

Nüüdses Eestis on alkoholitarvitamine langenud 2007. aasta 12,6 liitrilt absoluutselt alkoholilt 8,4 liitrile 2018. aastal inimese kohta. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul on 6 liitrit absoluutset alkoholi elaniku kohta piir, millest kõrgem tase teeb rahva tervisele olulist kahju, seega oleme siiski kaugel WHO eesmärgist. Ning ajaloolasena julgen meelde tuletada, et 1930. aastal oli vastav näitaja, tõsi, salaalkoholi ja koduõlut arvestamata, 2,5 liitrit. Kogus, mida Jaan Tõnisson pidas liiga kõrgeks, aga Lemmy oleks nädala-paariga ära tarvitanud.

Viimasel neljal aastal on aga Eesti alkoholitarvitamise langustrend aeglustunud või peatunud. 30% meie rahvastikust – eelkõige mehed – tarvitavad alkoholi ikkagi liigsetes ja 15% otseselt tervist kahjustavates kogustes. 20-69aastaste isikute seas ületab Eesti meeste üldsuremus naiste üldsuremust 3 korda. Selles osas eristume järsult Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidest. Nagu Kaja Rahu, Mati Rahu ning Hajo Zeeb oma värskes uurimuses refereerivad, on meeste enneaegne suremus endistes Nõukogude Liidu koosseisus olnud Euroopa riikides põhjustatud eelkõige vereringehaigustest, mis peegeldavad alkoholi tarvitamise mahtu ja mustrit.

Eesti inimeste tervena elatud aastate arv (54 aastat) ja selle osakaal oodatavast elueast on väga madal ning viimastel aastal võib-olla isegi langenud. Igal aastal sureb otseselt või osaliselt alkoholist põhjustatud haigustesse üle tuhande inimese. Kui arvestada lisaks enneaegsetele surmadele ka alkoholist põhjustatud haigestumist, kaotati alkoholi tarvitamise tõttu 2018. aastal Eestis üle 50 000 eluaasta.

Alkoholiga otseselt seotud haiguste ravikulud moodustasid 2018. aastal Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnangul 4,6 miljonit eurot ning on võrreldes 2015. aastaga kasvanud 1,4 korda. Tegelikku alkoholist põhjustatud kulu hindab Sotsiaalministeerium üle 50 miljoni euro aastas. Alkoholist põhjustatud krooniliste haiguse raviks kulub aga 20 korda rohkem, kui alkoholi ostes maksudena makstakse. 2014. aasta alkoholipoliitika rohelise raamatu andmetel põhjustas erinevatel metoodikatel põhinevate arvestuste kohaselt alkohol otsest majanduskahju (tervisekaotus, kuritegevus) 1,6-2,5% SKP-st, millele lisanduvad kaudsed kulud peredele ja ühiskonnale põhjustatud kahju näol. Psühhiaater Jüri Ennet hindab, et 90% koduvägivalla juhtumitest on seotud alkoholiga.

Mina ei saa olla karskuse propageerija nagu Jaan Tõnisson või Villem Ernits, ega vea välja isegi Olev Remsu mõõtu. Pole ma ka futurist, ent julgen siiski ennustada, et kuna viina hind on keskmise palga suhtes muutunud enneolematult odavaks, siis võivad alkoholikahjud uuesti tõusma hakata. Kui see aeg kätte jõuab, siis Soidro tõenäoliselt vaikib, aga küllap leidub küsijaid, et miks Valge seda musta stsenaariumi ette ei näinud. Küsitakse asjakohaselt.

Hinda tõsta ei saa, niikaua, kui Läti seda ei tee, sest siis elustub ka piirikaubandus. Jäävad müügipiirangud ja ennetus. Kui kogu alkoholitarvitamisest tingitud kahju ulatub 2%-ni SKTst, siis veerandigi selle raha eest saaks ette võtta uskumatult palju alkoholi ennetavaid ja vaba aja sisustamist toetavaid tegevusi.

Aga muidugi olen Soidro ja teistega nõus, et alkoholi müügi ajalised ja ealised piirangud, mida Riigikogu rahvastikukriisi komisjon on arutanud, ja muidugi ka võimalik aktsiisitõus, kitsendaksid meie vabadusi.

Ent kahte head asja korraga ei saa.

Tegemist on küsimusega, kus kõigil on arvamus, kuid nii piirangute pooldajaid kui vastaseid võib olla kõigi erakondade toetajate hulgas. Seega ei pruugi erakonnad iseenesest vajaliku teemaga tegelemiseks erilist vaimustust ilmutada. Küll aga on tegemist küsimusega, mis sobiks ideaalselt referendumile. Kui parlament otsustada ei taha, võikski võimuliit kodanikele otse arvamuse avaldamise võimaluse pakkuda, näiteks koos kohalike omavalitsuste valimistega kavandatud rahvaküsitlusega selle üle, kas abielu sätestada põhiseaduses mehe ja naise liiduna. Nii teaksime, et otsus on meie endi, mitte mõne kaupmehe või -tootja poolt mõjutatud poliitiku või ka fanaatilise karskusapostli poolt tehtud.

Õhtuleht, 10.01.2020

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: