Eesti teaduspoliitika arutelu

Pidasin 15. jaanuaril parlamendis Eesti teaduspoliitika arutelul alloleva kõne. See puudutas olukorda väga üldiselt, aga uudise valguses, et Eesti teadusagentuur ei rahastanud ühtegi eesti kirjandust puudutavat uurimisteemat, ning projektitaotlustele heideti ette, et need on liiga Eesti-kesksed, oleksin võinud end teravamalt väljendada. Olukorras, kus Eesti maksumaksja tagab Eesti teadusele märksa suurema osakaalu SKPst, kui Euroopa Liidu keskmine, on rahvusteaduste jätkuv alafinantseerimine täiesti ebanormaalne. Loomulikult olen seda oma nahal aastaid tundnud ning võiksin tuua mitmeid näiteid selle kohta, kus Eesti ühiskonnale olulised teemad on jäänud rahastamata osalt välisretsensentide ebakompetentsuse tõttu, kes Eesti ajaloo sõlmprobleemidest midagi ei tea, ja/või selle tõttu, et taotlusesse polnud kirjutatud piisavalt truudusevandeid vasakliberaalsele peavooluideoloogiale.

Jah, näen ette küsimust – EKRE on valitsuses, miks te midagi ei tee? Küsimus on õigustatud. Kui oleksin olnud võimukoalitsooni toetava parlamendifraktsiooni liige näiteks Riigikogu kolmandas koosseisus (aastatel 1926-1929), siis arvan, et taoline hälbeline olukord olekski EKRE jõupingutustega ammu lahendatud. Riigikogu neljateistkümnenda koosseisu ajal on bürokraatia masinavärk kordi ja kordi tugevam, parlamendiliikme mõju märksa väiksem ning valitsemine silotornistunud. Aga teeme, mida vähegi võime.

—–

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud peaminister, lugupeetud kolleegid ja auväärt tehniline personal.

Vaadates olukorrale läbi EKRE prillide, julgen arvata, et praeguse valitsuse teadus- ja arendustegevuse suund vastab meie ettekujutusele sellest, kuhu poole liikuda. Mõnel puhul oleme tee alguses, aga kusagile paksu musta metsa meie ära eksinud ei ole. Muidugi tahaksin akadeemilise taustaga inimesena, et teaduse rahastamine oleks suurem ja eriti seda, et teadlaste ja õppejõudude palk oleks kõrgem. Ning ka kodaniku ja poliitikuna arvan siiralt, et see soov pole egotsentriline. Meie õppejõud ja teadlased on seda väärt.

Edasi haakuksin lugupeetud peaministri informatsiooniga. Nimelt teatavasti on valitsus algatanud ka järgmise teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse valdkonna arengukava koostamise. Soovitusi, mida senisega võrreldes paremini teha, on andnud nii Teadus- ja Arendusnõukogu kui Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemi hindamise läbi viinud eksperdid.

Väliseksperdid rõhutasid, et Eesti teadus- ja
innovatsioonisüsteem vajab senisest selgemaid temaatilisi prioriteete ning need prioriteedid peaksid lähtuma Eesti ühiskonna eesseisvatest väljakutsetest.

Aga mida sätestab EKRE programm? See kõlab järgmiselt: muudame teaduse rahastus- ning hindamissüsteemi Eesti-keskseks. Ehk teisisõnu kordavad eksperdid teiste sõnadega sedasama, mida EKRE programm.

Pole iseenesest välistatud, et need väliseksperdid kelle eesotsas olid Helsingi ülikooli professor Marja Makarow ja Manchesteri Ülikooli professor Erik Arnoldiga, olid kursis EKRE programmiga – või veel enam – saidki sealt inspiratsiooni. See oleks uhke. Aga tegelikult kardan, et eksperdid tulid selle peale ise. Nii nagu näiteks väga palju erinevaid mereäärseid rahvaid arvab, et just nemad on purjeka leiutanud, ent tegelikult tuli sama hea idee mitmes erinevas kohas iseseisvalt, kuna tingimused olid neis erinevates kohtades samad. Seda, mis tingimustes toimib meie teadus, on näinud ühtemoodi nii väliseksperdid kui siseeksperdid EKRE poliitikute näol.

Mis tingimused või näitajad need siis on? Nimelt avaliku rahastuse poolest olime me juba 2018. aastal euroliidu keskmisest tugevasti kõrgemal tasemel – meil 0,79% SKPst, euroliidus keskmiselt 0,69%. Aga sellest hoolimata on ju selge, et teaduse rahastamine on ebapiisav. Ning jätkuvalt on selle kõige olulisemaks põhjuseks, et teaduse rahastamise proportsioonid meil Eestis on Euroopa keskmisest väga tugevasti avaliku rahastuse poole kaldu. 2017. aasta arvestusega moodustas avalik rahastamine kogu arenduse ja teaduse rahastamisest Euroopa Liidus keskmiselt 33%, Eestis aga 51%. Ning reeglipärasus on see – muidugi eranditega – et mida suurem teaduse rahastamine, seda suurem on ka erarahastuse proportsioon. Niisiis oleks raske teha muud järeldust, kui see, et meie teaduse rahastamise suurendamise võti on eelkõige erarahastuse suurendamises. Kuidas seda suurendada – eks ikka sedamoodi, nagu pakkusid nii EKRE kui väliseksperdid – nimelt teaduse rahastuse- ja hindamismudelite pööramisega näoga Eesti poole. See ei tähenda Eesti teaduse kapseldumist, küll aga senise, paljuski moepärase rahvusvahelistumisnõude ümbermõtestamist ja Eesti heaks tehtava teaduse prioriteediks seadmist.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: