Tartu rahu: vaade 100 aasta kõrguselt

Vabadussõjas ei olnud Eesti sõjasihiks Venemaa vallutamine. Küll aga oli Nõukogude Venemaa sõjasihiks Eesti vallutamine. Meie eesmärgiks oli iseseisvuse saavutamine, Nõukogude Venemaa eesmärgiks Eesti iseseisvuse hävitamine. Meie saavutasime oma sõjasihi, kommunistid mitte. Seega Tartu rahuleping fikseeris meie iseseisvussõja võidu.

Võit sündis tänu Eesti rahvaväele ja meie poliitilistele juhtidele, kes realiseerisid julgelt rahva tahte, aga seda meile erakordselt soodsas rahvusvahelises kontekstis. I maailmasõjas olid vastamisi Venemaa ja Saksamaa, ning sõja võitjale pidi edaspidi loogiliselt jääma ka Eesti ala. Nii oli Eesti iseseisvuseks vajalik, et sõja kaotaksid mõlemad – nii Venemaa kui Saksamaa. Tunnistagem, et see pole poliitilises ja sõjaajaloos just väga sagedane juhtum – aga just nii seekord sündiski. Iseseisvuse taastamise ajaks olid Saksamaa šovinistlikud taotlused kadunud ning piisas ainult ühe Baltimaade pretendendi – Venemaa nõrgenemisest. Tuletan meelde, et meie naaberriigi president pidas Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Kuid pärast seda “katastroofi” oli Venemaa ikka tugevam, kui 1920. aastal. Kuidas siis nimetada olukorda, kus Venemaa 1920. aastal oli? Putini silmade läbi siis võib-olla apokalüpsiseks, maailma lõpuks.

Me oleme Tartu rahulepingut õigustatult pidanud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks. Aga see ei tähenda, et see ei peaks mistahes teise ajaloosündmusega sarnaselt alluma ajaloolisele analüüsile. Meenutame, et Tartu rahulepingu sõlmimist on kommunistide poolt nimetatud ka leninliku rahupoliitika triumfiks. Muidugi oli Nõukogude kommunistidele omane kõigi oma sammude praaliv kiitmine, aga antud juhul tuleb tõesti tunnistada, et kommunistlikule Venemaale polnud rahuleping küll elu küsimus, nagu Eestile, aga neis tingimustes samuti hädavajalik. Nii poliitiliselt kui majanduslikult.

1920. aasta Venemaa oli rusudes ja näljas. Läbirääkimiste delegatsiooni sõjaline ekspert kindral Fjodor Kostjajev oli Tartusse tulles Ants Piibu sõnu kasutades “hoopis väljakuivanud”, aga paranes Eestis paari nädalaga. Kui rahu alla kirjutati, palus Nõukogude delegatsiooni juht Adolf Joffe luba kõigile üheksale Nõukogude rahvakomissarile Eestist 1000 rubla eest šokolaadi osta. Ning kui hiljem avaldasid Narva jõe taguste territooriumide venelastest elanikud Joffele protesti, et nende elukoht Eestile jäi, siis vastas Joffe: “Vene revolutsion andis kõigile vabaduse. Teile andis ta vastuhakkamise õiguse. Olete seda tarvitanud? Isegi ülejooksikuid pole teie poolt meile olnud!” Niisiis need venelased eelistasid olla Eesti, mitte Venemaa kodanikud.

Nendes väga heades läbirääkimiste tingimustes said rahuläbirääkimiste ekspert Aleksander Oinas ja rahudelegatsiooni liige Ants Piip 13. jaanuaril 1920 tõstatada näiteks Kamtšatka Eestile andmise küsimuse, õigemini kompensatsiooni maksmise Kamtšatka eest, lähtudes sellest, et impeeriumi varasid peaks jaotama proportsionaalselt ja Siber ning lõunaterritooriumid on Venemaa kolooniad. Muidugi polnud see nõue tõsine, vaid vastus Venemaa vastuvõtmatutele soovidele. Aga siiski – ma ei kujuta ette, et mingit sarnast nõudmist nagu ka taotlust proportsionaalsele osale impeeriumi kullafondist, oleks Venemaale olnud mõtet esitada 1990. aastate algul, iseseisvuse taastamise käigus. Pole me okupatsioonikahjude nõuetki suutnud esitada.

Tänapäeval Tartu rahulepingule jumalikest kõrgustest alla vaadates võib küsida, kas sellisel kujul sõlmituna oli Tartu rahuleping meile ikka parim? Jah, arvan küll, et oli – kuid ühel tingimusel – kui mitte käsitleda alternatiive Eesti-Vene eraldirahu sõlmimisele. Nimelt võinuks Eesti Vabariigi areng kujuneda hiljem teistsuguseks, kui rahu Nõukogude Venemaaga ei oleks sõlmitud mitte 2. veebruaril 1920 Tartus, vaid näiteks juulikuus Riias koos Läti ja Leeduga või veel hiljem koos Läti, Leedu, Soome ja Poolaga.

Tartu rahulepingut on nimelt nimetatud ka leninliku rahupoliitika triumfiks. Ehk ei olegi see vale, eriti, kui mõtestame leninlikku rahupoliitikat kui paindlikku taktikat mnende lõhestamiseks, kes seisavad Vene mõjusfääri järk-järgulise teel.

Ka Eesti läbirääkimiste delegatsioonis oli kaks teravalt konkureerivat poliitilis voolu: üks, eesotsas Ants Piibuga, oli skeptiline Balti liidu teostumise suhtes ja pidas vajalikuks võimalikult kiiret rahulepingu sõlmimist, teine, eesotsas Jaan Poskaga, pidas algusest peale rahulepingu sõlmimisest tähtsamaks Balti riikide liidu loomist. Veel 10. novembril 1919 oli Poska kindel, et eraldirahu Venemaaga ei tuleks sõlmida: “Ei või. Pidage meeles, et siht mitte rahu, vaid Balti liit.”

Muidugi ei osanud meie poliitikud toona ette kujutada, kui ohtlikuks võib Venemaa muutuda edaspidi. Nüüd teame, et Eesti Vabariigi välispoliitika ei leidnudki võtit idast lähtuva katastroofi vältimiseks.

Ainsaks võtmeks, nagu tagantjärele järeldada võime, oligi tugev monoliitne sõjalispoliitiline Balti liit, mille moodustamist Nõukogude Venemaa nii Tartu rahu sõlmimise kui hilisemate käikudega edukalt torpedeeris. Mitte nõrk Balti liit, nagu kujunes. Me ei tea muidugi, kas juhul, kui Eesti oleks ikkagi juhindunud Poska poliitikast, oleks see sündinud. Juhul aga, kui Tartu rahulepingu sõlmimise hinnaks oli piiririikide liidu moodustamata jätmine, siis peaks Tartu rahu mõtestama teistmoodi.

Kas me aga oleme nüüd targemad? Ma ei tea. Tänase Eesti poliitikud on meie lojaalsust NATOle ja USAle põhjendanud ka ajaloolise kogemusega – et meil 1939. aastal tugevaid liitlasi ei olnud.

See on omaaegsete riigijuhtide suhtes ülekohtune, sest tegelikult ei olnud tugevaid liitlasi, kellega ühiseid vaenlasi jagada – lihtsalt kusagilt võtta – välja arvatud natsi-Saksamaa. Selleks ei olnud aga eestlased valmis. Polnud valmis eelkõige ajaloolistel põhjustel, mitte natsirežiimi pärast, mille olemust ei osatud 1930. aastatel veel mõista. Kui võimalikke ajalooalternatiive kaaluda, siis oleks see alternatiiv – st tihe liitlus Saksamaaga, – tegelikult tulevikku silmas pidades olnud võib-olla veel halvem kui iseseisvuse kaotamine 1940. aastal. Eeldades, et iseseisvuse kaotus järgnenuks ka liitluse korral Saksamaaga niikuinii, ehkki võib-olla mõni aasta hiljem.

Küll aga on tänapäeval meie Balti saatusekaaslaste koostöö kahe maailmasõja vahelisest ajast veelgi nõrgem. Plaan “B”. puudub. Nn Kolme Mere Algatus on lapsekingades ega sea vähemalt avalikult eesmärgiks sõjalist koostööd.

Tartu rahuleping ise oli aga selgelt Eestile soodsam kui hiljem sõlmitud lepingud Leedule ja Lätile. Muide, Adolf Abaramovitš Joffe arvas 13. detsembril 1919, et loomulikult saab Eesti ja Venemaa vahel sõlmitama tulevikus tollileping, st Joffe arvas, et Eesti tuleb niikuinii majanduslikul teel Vene rüppe tagasi. Vene pool hindas lepingujärgset maailma seega ebaadekvaatsemalt kui Eesti.

Eesti ettekujutuses pidi meist nimelt saama Euroopa ja Venemaa vahendaja, ning see õhkus ka lepingust vastu. See roll ei jäänud Eestil tõesti mängimata, ent ei põhinenud rahulepingus kirjapandule, vaid selle kujundas välispoliitiline konstellatsioon ja asjaolu, et Eesti oli sõlminud rahulepingu esimesena.

Kõige olulisem selle rolli tulemus oli see, et Vene ja Venemaale viidud Rumeenia kuld müüdi kommunistide poolt Eesti kaudu maha. Tõenäoliselt on tegemist kõige ulatuslikuma füüsilise kulla “puhtakspesemine” maailma ajaloos. Seejuures on väga huvitav, et selles “puhtakspesemise” ketis olid olulisteks lülideks muidugi eestlased, aga taas Skandinaavia pangad. Erinevalt kaasajast oli siis põhitegijaks Enskilda Banken, tänane SEB.

Osa kullavihmast jäi ka Eestisse, Eesti riigikassale, Eesti Pangale ja Eesti ärimeestele. Kuid 1923. aasta lõpuks oli see ära kulutatud. Vähe sellest, ära kulutatud oli üle poole Tartu rahulepinguga saadud 15 miljonist kuldrublast ning puhkenud majanduskriisi tõttu rivist välja läinud Eesti marga hoidmine ähvardas kulutada ka ülejäänu. Paradoksaalselt oli Eesti kullatagavarade laastamise üheks põhjuseks just kullavahenduselt teenimine.

Aastatel 1920-1922 toimunud Vene kullasadu ja kaubanälg Venemaal tekitas ülioptimistliku hoiaku Vene turu suhtes, mis tundus olevat Eesti jaoks alles alles pidi avanema. Eesti Pank finantseeris eelistatult idaturule orienteerunud ettevõtteid.

Finantspoliitika ei kainenenud ka 1923. aastal, siis, kui kullavool otsas oli ja Vene turg avanemise asemel hoopis kinni klõpsatas. Nüüd vajasid Vene turule orienteeritud ettevõtted krediiti ellujäämiseks. Nende omanikud olid mõjukad majandus- ja poliitikategelased ning Eesti Pank jagaski lahkelt laene edasi.

Tulemuseks oligi Eesti Panga tühjakslaenamine ning edasi margakursi rivist väljaminek. Kontroll Eesti finantside üle taastati üle noatera. Vastasel korral järgnenuks mitte ainult hüperinfltasioon, vaid ka reaalne oht iseseisvusele.

Niisiis ühelt poolt sai Eesti riik kullavahenduselt tulu, teisalt maksis kooliraha eksliku majanduspoliitika näol. Lisaks kuldas Eestit läbinud Vene kuld üle ka Eesti põrandaalused kommunistid, kellega võitlemiseks pidi riik nüüd rohkem vaeva nägema.

1990. aastate algul oli meil jälle mõjukaid poliitilisi ja äriringkondi, kes vaimustunult Eestist kui Euroopa-Venemaa sillast rääkisid ja riigi majanduspoliitikat sellesse suunda üritasid kallutada. Mul on raske öelda, kas seda, et nii ei juhtunud, mõjutasid Tartu rahulepingu järgsed negatiivsed kogemused. Ka mina rääkisin neist, niipalju kui jaksasin. Aga ma ei ülehindaks ei ajaloo ega ka iseenda kui ajaloo vahendaja mõju. Igatahes orienteerus Eesti üheselt läände, aga peamiselt siiski toonaste poliitiliste tingimuste tõttu.

Kõige olulisem Tartu rahulepingu tulemus oli siiski Venemaa tingimusteta tunnustus Eesti iseseisvusele. 20 aastat iseseisvat aastat lubas Eesti ühiskonnal vastu pidada 50 sõlteaastat. Meie poolt oleks rumalus ühe või teise hetkekasu nimel lasta Tartu rahulepingu kehtivus küsimärgi alla seada.

Delfi, 30.01.2020

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: