Välisüliõpilased Eestis: rahvusvahelistumine ja "rahvusvahelistumine"

Seoses Siseministeeriumi kavandatud muudatustega välismaalaste seaduses, millega kavatsetakse piirata välistudengite maksimaalset tööaega ning nende pereliikmete Eestisse asumist, on põhjust teemat käsitleda ka kõrghariduse seisukohast. Missugustel tingimustel välistudengid Eestis õpivad, kes nad on, mis kasu saavad välisüliõpilastest kõrgkoolid ning meie ühiskond tervikuna?

2019/2020 õppeaastal alustas Eestis õppetööd 5528 välisüliõpilast, seega ligikaudu sama palju, kui iseseisvuse taastamise algul oli kokku immatrikuleeritud üliõpilasi Tartu ülikooli. Lisaks neile oli 2019. aasta sügise seisuga õppimise eesmärgil antud ka 1653 pikaajalist viisat. Neid välistudengeid alljärgnevalt käsitletud ei ole.

Kõrgharidusseaduses on sätestatud, et kõrghariduse esimese ja teise astme õppekavadel võib olla vaid üks õppekeel. Bakalaureuse- ja magistriõppe välistudengitest õppis inglise keeles 94%, vene keeles 2,5% ja eesti keeles 3,5%. Doktoriõppes ühe keele nõuet ei ole. Tallinna Tehnikaülikoolis on siiski kõik doktoriõppekavad ingliskeelsed, Tallinna Ülikoolis on 1 ingliskeelne õppekava ja 14 kakskeelset, Tartu Ülikooli 35 doktoriõppekavast on kõik kakskeelsed. Viimane tähendab tegelikkuses tihti õppetöö toimumist suuremalt jaolt inglise keeles.

Välisüliõpilaste arv on alates 2012. aastast peaaegu neljakordistunud, moodustades nüüd rohkem kui 12% kõigist tudengitest. See näitaja ületab juba praegu kõrgharidusprogrammi 2018-2021 seatud eesmärgi (10%). Kõige rohkem on välistudengeid Soomest (1300), aga ligi 60% välisüliõpilastest pärineb Euroopa Liidust väljastpoolt, nn kolmandatest riikidest.

Kõrgkoolidele on välistudengite vastuvõtt finantsiliselt kasulik kolmel põhjusel: esiteks saab välistudengitelt juhul, kui nad õpivad ingliskeelsetel õppekavadel, küsida õppemaksu, teiseks arvestab riik ülikoolide baasrahastuse juures kõrgkooli suuruse muutumist, st mida rohkem on tudengeid, sh välisüliõpilasi, seda suuremat rahastust on ülikoolil lootust saada, ning kolmandaks on üheks näitajaks, mille alusel riik määrab ülikoolidele tulemusrahastuse, otseselt välisüliõpilaste arv.

Seega on riik soosinud välisüliõpilaste arvu kasvu, kuna seda on peetud oluliseks ja kõigiti positiivseks kõrghariduse rahvusvahelistumise näitajaks. Soosinud sedavõrd, et Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on pidanud vajalikuks luua sihtstipendiumite süsteemi, millest osa välistudengite õppetasu kinni makstakse. See tähendab, et neile ülikoolidele on välistudengite õpetamine kasulik sellest hoolimata, et nad õppetasu ei maksa. Tartu Ülikoolis saab sihtstipendiume üle poole välistudengeist. Kokku aga on õppetasust vabastatud üle kolmandiku bakalaureuse ja magistritaseme õppivatest välisüliõpilastest, ning kui arvestada juurde doktorantuuris õppivad välistudengid, siis üle poole. Seega õpivad nad otseselt ja ainult Eesti maksumaksja arvel. Osalt teevad seda ka need välisüliõpilased, kelle õppetasu ei kata õppekulusid täiel määral. Lisaks tuleb arvestada mitmesuguseid teisi kulusid, mida ülikoolid seoses välistudengitega peavad tegema, nagu nõustamine jms.

Peale selle saab osa välisüliõpilastest sarnaselt Eesti tudengitega vajaduspõhist õppetoetust, mis võib olla kuni 220 eurot kuus. Seda saavad tudengid, kes õpivad täiskoormusega ja täidavad õppekava nõudeid vähemalt 75% ulatuses ning kelle perekonna kuusissetulek ühe pereliikme kohta on kuni 523 eurot. 2018/2019. õppeaasta alguse seisuga sai vajaduspõhist õppetoetust 581 välisüliõpilast, kellest peaaegu kõik olid pärit kolmandatest riikidest. Välistudengite vajaduspõhise toetuse kogukulu Eesti maksumaksjale oli 1,2 miljonit eurot. Sel õppeaastal on see kulu ilmselt suurem.

Teistest Euroopa Liidu riikidest meile õppima tulnud Eesti viisat ega elamisluba ei vaja. Küll aga vajavad seda nn kolmandatest riikidest tulnud. Kehtiva õppimiseks antud tähtajalise elamisloaga kolmandatest riikidest pärit üliõpilasi on 2020. aasta alguse seisuga 3100. Õppimiseks antud Eesti elamisload on arvukuselt kolmandal kohal pererände tõttu Eestisse asunute ja Eestisse töötama tulnute järel. Seega on Eestisse õppimaasumisest saanud oluline sisserändekanal. Kuid lisaks on välisõppuril õigus kutsuda kaasa ka pereliikmeid, kellele võib anda pikaajalise viisa kehtivusajaga kuni 12 kuud. Kuipalju neid on, ning kui suure koormuse kasvu avalikele teenustele nad kaasa on toonud, pole minule teada.

Kustkohalt kolmandate riikide välisüliõpilased pärinevad? 2020. aasta alguse seisuga õppimiseks antud kehtivate elamislubade osakaalu arvukuselt on riikide edetabel järgmine: Venemaa, Nigeeria, Ukraina, Bangladesh, India, Pakistan, Aserbaidžaan, Türgi ja Iraan.

Välisüliõpilastest töötas 2018/2019. õppeaastal õpingutega paralleelselt üle poole, 53%. Mõttekoja Praxis andmetel kuulub Eesti ühtaegu õppivate ja töötavate tudengite osakaalu poolest Euroopa tippude hulka.

Kuipalju jääb aga Eestis kõrghariduse omandanutest Eestisse tööle? Loogiline oleks eeldada, et suur(em) osa. Tegelikkus on siiski hoopis teistsugune. Marianne Lepiku 2019. aastal avaldatud uuringu “Kutse- ja kõrgharidusõpingute lõpetanute edukus tööturul 2017” järgi on üldkokkuvõttes aastatel 2005‒2016 lõpetanud välisüliõpilastest Eestisse tööle jäänud 21%, 2016. aasta lõpetajatest aga 26%, sh 39% magistriõppe ja 28% doktoriõppe lõpetanud välisüliõpilastest.

Niisiis näitab lihtne loogika, et osa, ning ilmselt küllalt suur osa välistudengitest saab Eestis Eesti maksumaksja arvel ingliskeelse tasuta hariduse ja lahkub seejärel Eestist. Peamiseks põhjuseks on, et inglise keeles õppimine ja sellest tulenev asjaolu, et eesti keel jääb stuudiumi vältel selgeks saamata, ei soodusta Eesti tööjõuturul kvalifikatsioonile vastava töökoha leidmist. Tartu ülikooli välisvilistlaste seas tehtud uuringute tulemustest selgub, et umbes 70%-l siin õppinud välistudengeil on kahju, et nad ei ole saanud eesti keelt piisavalt selgeks, et Eestisse jääda.

Ülikoole on aga reeglid, mis soodustavad välistudengite Eestisse meelitamist, suunanud ingliskeelestumisele. Suletakse eestikeelseid õppekavasid ja luuakse nende asemele ingliskeelseid. Seetõttu õpivad osalt inglise keeles ka eestlased. Ehk nagu ütles üks üliõpilane üht reaalset situatsiooni kirjeldades – Eesti õppejõud õpetab eestlastele Eesti ajalugu inglise keeles.

Loomulikult madaldab eesti üliõpilaste inglise keeles õppimine emakeelse erialase eneseväljenduse võimet ning paljudel juhtudel ongi ingliskeelse hariduse omandanud eesti üliõpilaste emakeelne tekstiloomeoskus kaugel haritlase tasemest. Lisaks pärsib Centari keskuse 2018. aasta uuringu kohaselt õppetöö läbiviimist üliõpilaste ja õppejõudude ebaühtlane inglise keele oskus.

Hariduse tegelikku kvaliteeti meil aga otseselt ei mõõdeta. Kõrgkoole küll akrediteeritakse, ent see ei tähenda üliõpilaste teadmiste kontrolli. Kõrgkoolide tulemuslikkust hinnatakse selle järgi, kui suur on nominaalajaga lõpetanute osakaal sisseastunutest. See parameeter kahtlemata ei tõsta kvaliteeti, vaid madaldab seda.

Kaudselt demonstreerivad nii Eesti kõrghariduse kvaliteeti kui ka kõrgkoolides ettevalmistatavate erialade vastavust Eesti tööjõuturule OECD andmed. Nimelt erineb Eesti kõrgharidusega inimese palk keskharidusega inimese omast pelgalt 24%, millega oleme OECD riikidest viimane või eelviimane. Lätis on see protsent 44, Leedus 79. Muidugi ei ole põhjuseks (ainult) välistudengid, täpsemalt muidugi mitte välistudengid ise, vaid nende ebaaadekvaatne koolitamismudel. Põhjusi on palju, aga see on teine teema.

Igatahes rahvusvahelistumine, kui seda mõista ülikoolide õppetaseme tõstmist andekate välisnoorte juurdetoomise abil ning suure osa nende siin tipp- või vähemalt kvaliteetse hariduse saanud spetsialistide Eestisse jäämist, on tõepoolest kõigile kasulik. See aga, mis toimub praegu Eesti ülikoolides, on rahvusvahelistumise õõnes paroodia, mis mitte ei tõsta, vaid pigem madaldab Eesti kõrghariduse taset ning on koormaks maksumaksjale. Süüdi pole selles ülikoolid, vaid riigi poolt ülikoolidele dikteeritud rahastusmudel.

Siseministeeriumi poolt kavandatud muudatused on üks samm olukorra normaliseerumise suunas, sest õppimine ei saa olla madalama ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate ja nende pereliikmete Eestisse tulemise ettekääne. Ülikooli kõrvalt madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel töötamise asemel peaksid välistudengid keskenduma õpingutele ja saama selgeks eesti keele. On elementaarne, et lõpetamise järel Eestisse jäämisel oleks nende palgatase vähemalt Eesti keskmine, nagu eelnõus kavandatud. Kui aga õpingute vältel omandataks nii eesti keel kui kõrgel tasemel Eesti ühiskonnale vajalik eriala, kaotaks see nõue iseenesestmõistetavalt üldse mõtte.

Seega teiselt poolt tuleks teha samm, mis likvideerib ülikoolide rahastusvalemist muutujad, mis suunavad ülikoole eelistama kvaliteedi asemel kvantiteeti ja ingliskeelestuma. Kasvanud efektiivsus lubaks ülikoolide ja riigi vabanenud vahendid suunata rahvusteaduste arendamisele, kus neist kõige enam puudu on.

Postimees, 12.2.2020

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: