Rahvahääletus on otsustamiseks, mitte lõhestamiseks

Äsjailmunud Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi kirjavahetust sisaldava kogumiku tuumakas järelsõnas märgib Marin Laak, et nende kahe kirjaniku maailmavaade ei kaldunud kommunismi poole, vaid tegemist oli vasakliberaalidega.

Ajaloolasena seda lugedes tabas mind ehmatus. Nimelt – kui kasutada termineid oma aja taustas ning tekitada tolleaegsele Eesti poliitlavale koht, kuhu saaks mahutada vasakliberaalid, siis arvan, et selle koha võiks täita Otto Strandmani juhitud Eesti Tööerakond. Tööerakondlastest vasemale jäid aga Eesti sotsialistid ning Semper ja Vares-Barbarus olid neist tugevasti Eesti-põlglikumad ning Moskva-meelsemad. Tööerakonnast ja seega ka vasakliberaalsusest olid nad omas ajas kaugel. Liberaalid polnud oma aja mõistes üldse, kuna polnud demokraadid. Vaimuvabaduse nõue tähendas neile võimalust eelkõige omaenda vaateid propageerida. Liberaal, ehkki tugevate konservatiivsete joontega, võis olla Jaan Tõnisson.

Aga teine ehmatus tabas siis, kui jagasin ära, et tänapäeva poliitilist spektrit arvestades võibki kirjandusteadlase julge mõistekasutus küll olla ajaloolast tahtmatult provotseeriv, ent siiski täpne. Provotseeriv esitama järgmist küsimust, et kui Barbarus ja Semper olid vasakliberaalid, kellest said kollaboratsionistid, kas siis võib tänastestki vasakliberaalidest sama oodata? Täpne aga seetõttu, et Barbaruse ja Semperi hoiakud – rahvuslusevastasus ja rahva arvamuse põlgus sarnanevad tõepoolest osa tänaste vasakliberaalide omaga. Toonitan, ainult osaga neist.

Niisiis olid Semper ja Barbarus enne juunipööret oma hoiakuga sotsialistide ja kommunistide vahel, nagu kõik nendetaolised toona kogu Euroopas. Sotsialistid aktsepteerisid demokraatiat, tihti pika hambaga, aga kommunistid, käsitledes end uue ühiskonna avargardina ning rahvast tumeda massina, põhimõtteliselt mitte. Nende ideaal oli proletariaadi diktatuur, mille kaudu sai oma ideid majanduses, ühiskonnajuhtimises ja ühiskonnaliikmete isikliku elu kujundamises teoks teha. Aleksandra Kollontai, ilmselt kõige kuulsam 20. sajandi naiskommunist, kirjutas 1920. aastatel mitu brošüüri, et lugejaid veenda, et abielu on kodanlik lõks, millest tõelised revolutsionäärid hoiduma peaksid. Ta arvas, et tulevikus tuleb lapsigi hoida perekonnaelu halvava mõju ja egoistliku antisotsiaalse perekonna eest. Toona need ideed siiski Nõukogude juhtkonnas täielikku heakskiitu ei leidnud. Ning loomulikult poleks nad toona heakskiitu leidnud demokraatlikus ühiskonnas.

Tänapäeval on niisugused hoiakud rohkem levinud. Näiteks geipaaride abielu on legaliseeritud ca kolmekümnes maailma riigis. Kuid geipaaride abielu lubamine ei ole seotud demokraatiaga, kuna on lubatud ka näiteks Ecuadoris, Kolumbias ja Mehhikos, mida liberaalse demokraatia mõttekoda Freedom House ei pea vabadeks maadeks. Ning vastupidi – neid demokraatlikke riike, kus geipaaride abielu ei tunnustata, on kordades rohkem kui neid, kus tunnustatakse.

Demokraatia kroon on aga rahvahääletus, kus kodanikud ei vali teisi kodanikke, kes neid esindama hakkavad, vaid valivad vahetult poliitika. Rahvahääletus tähendab paratamatult ka, et enamus otsustab vähemuse üle, sest teistmoodi ei saagi otsustada, ei perekonnas ega ühiskonnas. Tõsi, ideaaliks oleks üksmeel, nii perekonnas kui ühiskonnas, mil tehtaks otsuseid konsensuslikult. Ent praktikas on see võimalik perekonnas, ent peaaegu võimatu demokraatlikus ühiskonnas. Enamuse reegel kajastab võrdõiguslikkuse põhimõtet, kõigi kodanike ühesugust õigust otsustada. Sobilik on taas hea perekonna näide – kui on tegemist harmoonilise perega, siis toimub otsustamine ühiselt, ent tihti jääb siiski keegi teisele arvamusele, st vähemusse. Aga aktsepteerib enamuse otsust. Nii on näiteks abieluteemalisi referendumeid, kus mh seksuaalvähemuste õiguste üle otsustatakse, korraldatud hiljaaegugi paljudes Euroopa riikides (näiteks Iirimaa, Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia) ja mitmekümnes USA osariigis.

Sel puhul on ülioluline identiteet, nii perekonnas kui ühiskonnas. Üks Londonis elav eestlanna leiab enesekindlalt, et referendumitest ei tule midagi head, kuna nad lõhestavad ühiskondi. Loomulikult võib ta nii tunda, kuna tal ei ole brittidega identiteediühtsust, mistõttu hindab ta ühiskonna otsuseid ainult puhtalt enda kasu või kahju järgi, ning kui tulemus on talle kahjulik, on see ka “vale”.

Ent identiteediühtsusest tõukuv nõue peab kehtima samuti enamusele. Otsuseid tehakse küll enamuse järgi, aga demokraatlik ühiskond tähendab ka õiglast ühiskonda. See tähendab, et demokraatlikud otsused peavad olema mõistlikud, aktsepteeritavad ka enamustega mitte nõustuvatele vähemustele.

Ka abielureferendumit tuleb hinnata sarnasest vaatepunktist. Rahvahääletus toimub senise abieluinstitutsiooni tugevdamise vajaduse üle. Kas peaksime soosima mehe ja naise vahelise loomuliku abielu institutsiooni, mis on välja kujunenud väga pika ajaloo vältel, või minema kaasa paarkümmend aastat tagasi euroopalikes ühiskondades levima hakanud ideega, mille kohaselt tunnustatakse abielu ka kahe mehe või kahe naise liiduna?

Abielu tugevdamine on ka euroopalike ühiskondade jätkusuutlikkuse küsimus. Näiteks Eestis oli viimase rahvaloenduse andmetel 40-44 aastastel seaduslikus abielus olevatel naistel keskmiselt 2,1 last, lahutatud naistel 1,85 ja neil, kes seaduslikus abielus pole olnud, 1,31. Muidugi ei tähenda abiellumine kohe ka suuremat laste arvu, aga mõju on selge.

Teisalt on ju täiesti arusaadav ka teine suund – abielu institutsiooni tugevdamisest mittehoolimine. Kui loomuliku abielu toetamine tähendab ühtlasi ka rõhku rahvuslikuma ja konservatiivsema poliitika poole, siis abielu mõiste lahjendamine ehk “ei” vastus tähendab seevastu kosmopoliitsema ja liberaalsema suuna toetamist.

Igatahes ei toimu referendum LGTB+ inimeste ahistamiseks, ehkki seksuaalvähemusi esindama asunud aktivistid nii väidavad. Meil pole korraldatud ühtegi küsitlust, kust saaks teada, kas seksuaalvähemused ise soovivad geiabielu seadustamist. Seda on väitnud seni vaid aktivistid. Me ei tea ka täpselt, mida seksuaalvähemused üldse suurima murena tunnetavad.

Küll aga võivad referendumi käigus ja tulemusena LGTB+ inimesed häiritud saada. Kui referendumil võidab “jaa” pool, st loomulik abielu saab kindlustatud, tuleb ka häiritud ühiskonnagruppide muredele mõeldes neile vajalikku kindlust pakkuda, sest iseenesestmõistetavalt on tegemist samaväärsete ühiskonnaliikmetega kui kõik teised.

Põhiseaduse § 105 kohaselt on Riigikogul õigus panna rahvahääletusele seaduseelnõu või muu riigielu küsimus. Antud juhul ongi tegemist muu riigielu küsimusega. Samas sättes on fikseeritud, et rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik, mis tähendab seda, et kui poolehoiu saab see, et abielu peaks olema üksnes mehe ja naise liit, siis peavad riigiorganid abielu ka nii käsitlema. Kui enamuse saab vastus, et abielu ei peaks olema mehe ja naise liit, siis ei tähenda see, et automaatselt on lubatud geiabielu, küll aga seda, et tee geiabielu seadustamiseks parlamendis on avatud. Demokraatidena peaksime selle teatavaks võtma, meeldib see meile või mitte.

Me pole 17 aastat referendumeid korraldanud ja väga oluline on rahvahääletus läbi viia ausalt ja viisakalt. Eesti Rahvusringhääling peaks võimalikult ruttu looma rahvahääletusportaali, kus tooma ära referendumiküsimuse, ning kuhu saab koondada teabe referendumi toimumise aja ja tingimuste kohta ning esitada võrdsel hulgal artikleid “ei” ja “jaa” poolt. Referendumi enda läbiviimise seisukohalt valevastuseid pole, referendum võib ebaõnnestuda ainult siis, kui argumentide esitamisel pole pooltel võrdsed võimalused või loetakse hääli valesti. Meie senine kõige pingelisemas õhkkonnas toimunud referendum oli 1933. aasta oktoobris, mil hääletati uue põhiseaduse eelnõu üle. Toona pulbitses kogu Euroopa poliitilistest kirgedest, aga meil, Eestis viidi rahvahääletus läbi laitmatult, ausalt ja ilma konfliktideta. Kõik poliitikud aktsepteerisid tulemust ja teenisime ära muuhulgas ka Eestisse akrediteeritud diplomaatide imetluse. Vares-Barbarus aga teatas peale referendumit, et kaalub Eestist emigreerumist.

Ükspuha missuguse suuna võtame, tuleb seda tunnustada meie endi demokraatliku otsusena. Võib-olla esineb ka praegu vasakliberaale, kes demokraatiat, rahvahääletusi või nende tulemusi põhimõtteliselt eitavad nagu Vares-Barbarus, aga siis võib nad liigitada samasse lahtrisse omaaegsete juunikommunistidega. Usun, et neid on vähe ning nende häält ei võeta ühiskonnas kuuldavaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: