Abielureferendumist küll, aga paluks sisulisemalt

Küllap tunduks isegi paadunud demokraatiavastastele veider avalikult teatada, et neile ei meeldi, kui kodanikud ise poliitika üle otsustavad. Seetõttu kritiseeritakse plaanitavat referendumit hoopis isevärki asenditest.

President väidab oma 1. detsembri intervjuus, et referendumivastuse puhul ei saa olla mõistlik ega aus, et “jah” on kuidagi siduvam kui “ei”. Ning teatab, et abielureferendumi näol on tegemist imporditud konfliktiga ja kinnitab, et “kuigi ma absoluutselt ei tahaks seda diskussiooni pidada”, on tegemist aruteluga “selle üle, kas iga inimene ikka on teise inimesega samaväärne”.

Need on referendumivastaste primitiivsed tüüpväited, mida on nüüdseks kümneid kordi erinevas sõnastuses tiražeeritud. Iseasi, kas nad arutelu edasi viivad.

Ühiskonda sidustab ja arendab ikka sisuline diskussioon, mida rahvahääletusedki tagant tõukavad. Lääne-Euroopa üks kõige õitsvamaid maid on Šveits, ülisagedaste referendumite riik. Ida-Euroopa õitsvaimaks riigiks võib aga pidada Sloveeniat, kus on alates iseseisvumisest 1990. aastal toimunud kakskümmend (20) referendumit. Kümme korda rohkem, kui Eestis.

Ajalooliselt on enamik maailmakultuure seadnud ideaaliks mehe ja naise paari, ent lubanud erineval ajal ja määral paindlikkust ka samast soost partnerite kooselu puhul. Abielu ükspuha missuguse vormiga pole samasooliste vahekordadel ajalooliselt teadaolevalt mingit seost. Mehe ja naise abielu kui ainsa võimaliku kooseluvormi kujunemine on aga seotud kristlusega ning levis üle maailma koos kristluse ja euroopalike kommetega.

20. sajandi teisest poolest on euroopalikes ühiskondades hakanud levima soosiv hoiak homosuhetesse kuni samasooliste omavahelise abielu tunnistamiseni, seda nii parlamendi poolt vastu võetud seaduste, kohtuotsuste kui ka rahvahääletuste kaudu. Tegemist on väga järsu muutusega, mis mõjutab ühiskondi laiemalt ja mille otstarbekus on mõistetavalt kahtluse alla seatud. Paljudes demokraatlikes riikides ongi vastukaaluna defineeritud abielu üksnes mehe ja naise liiduna.

Abieluteemalisi referendumeid on aga Euroopas viimasel kümnendil toimunud kokku seitse. Sloveenias kaks (2012 ja 2015), Horvaatias (2013), Iirimaal (2015), Slovakkias (2015), Šveitsis (2016) ja Rumeenias (2018). Neist on kuus algatatud kodanike poolt ning Iirimaa rahvahääletus parlamendi poolt. Kahel referendumil võidutses liberaalsem, viiel konservatiivsem suund, ent liberaalide võitudest ühe (Šveitsi) ülinapi ülekaaluga tulemus tühistati ning konservatiivide võitudest kahel (Slovakkia ja Rumeenia) ei osalenud siduvuseks vajalikul hulgal valijaid.

Seaduste tühistamine või muutmine

Sloveenias, kus rahvahääletuste algatamine vajab 40 tuhat toetusallkirja, on kaks referendumit algatatud parlamendis vastu võetud samasooliste õiguste laiendamise vastu. Esimesel korral koguti need seaduse vastu, millega oli laiendatud samasooliste partnerlussuhteid sarnaseks abielupaaride õigustega, välja arvatud lapsendamine. 2012. aasta märtsis toimunud referendumil osales 30% valijatest, seaduse vastu oli neist 56%. Teine referendum kutsuti ellu 2015. aasta märtsis parlamendi poolt kehtestatud samasooliste abielu vastu. Parlament püüdis rahvahääletust takistada, ent põhiseaduskohus tunnistas referendumi õiguspäraseks. Valimisaktiivsuseks kujunes 36%, neist vastu oli 64%.

Üks referendum, Slovakkias, on korraldatud seaduste muutmiseks. Sealse põhiseaduse kohaselt on referendumi otsus siduv, kui osaleb vähemalt 50% kodanikest. LGBT+ inimeste õiguste teema oli Slovakkia ühiskonnas varem tugevat poleemikat põhjustanud ning parlament oli ka kiiresti reageerinud, võttes 2014. aasta veebruaris vastu põhiseaduse täienduse, mis nägi sõnaselgelt ette, et abielu on üksnes mehe ja naise liit.

Ent konservatiivsed ringkonnad ei pidanud seda piisavaks ning pärast nõutava hulga allkirjade (Slovakkias vajalik vähemalt 350 tuhat) kogumist algatati referendum nelja küsimusega, mis oleksid kindlustanud abielu üksnes mehe ja naise liiduna, keelustasid samasoolistele paaridele paljud abielule tagatud õigused ning keelustasid lastele seksuaalhariduse andmise ilma vanemate nõusolekuta. Referendum loodeti korraldada koos kohalike valimistega, ent jäi venima, kuna president otsustas küsida põhiseaduskohtult, kas rahvahääletuse küsimused on põhiseaduspärased. Selgus, et üks neist – nõue, et kooselupaaridele ei saa tagada paljusid abielule tagatud õigusi, ei ole põhiseadusega kooskõlas.

Kolme küsimuse üle aga referendum toimus. Sotsiaaldemokraadid, liberaalid ja LGBT+ organisatsioonid kutsusid rahvahääletust boikoteerima. Paljude jaoks piisas varasemas parlamendipoolsest konstitutsiooniparandusest ning kuigi “jah” vastuseid anti üle 90% kõigile kolmele küsimusele, osutus hääletusaktiivsuseks vaid 21% ning tulemused ei olnud siduvad.

Põhiseaduse muutmine

Kolm referendumit on korraldatud põhiseaduse muutmiseks, üks muudatuse tühistamiseks. Horvaatias koguti kodanikualgatuse korras 700 tuhat allkirja, et nõuda rahvahääletust küsimuses, kas pooldatakse konstitutsiooni täiendamist sättega, mille kohaselt on abielu mehe ja naise vaheline liit. Rahvahääletuse vastased leidsid, et referendumiküsimus võib olla põhiseaduse vastane, ent 151 liikmega parlamendis anti 104 poolthäälega referendumile roheline tuli. Referendumil osales 38% valijaist, kellest 66% oli muudatuse poolt.

Parlamendi poolt algatatud Iiri referendumil hääletati vastupidi – küsimuse üle, kas pooldatakse põhiseadusesse sätte lisamist, mille kohaselt abielu võidakse sõlmida kooskõlas seadusega kahe inimese vahel sõltumata nende soost? Osales 61% hääleõiguslikest kodanikest ja 63% neist oli muudatuse poolt.

Šveitsi 2016. aasta veebruari referendumivooru üheks küsimuseks oli rahvaalgatuse korras esitatud väiksem seadusemuudatus abielurahva maksude soodustamiseks, mis oleks aga toonud kaasa ka abielu defineerimise põhiseaduses kui liidu mehe ja naise vahel. Referendumialgatusele tehti mitu vastupakkumist Šveitsi süsteemi alusel, mis aga lahenduseni ei viinud, st algatajad oma ettepanekut tagasi ei võtnud. Rahvahääletus kujunes väga tasavägiseks. Osales 63% valijaskonnast, neist oli algatuse poolt 49% ja vastu 51%. Kaks aastat hiljem esitas Kristlik-demokraatlik partei aga protesti, kuna Šveitsi valitsus oli referendumikampaania ajal esitanud ebaõigeid väiteid. Aprillis 2019 kuulutas ülemkohus referendumitulemuse kehtetuks. Küsimus, kas tuleb uus rahvahääletus, on siiani lahtine, ent küsitluste järgi toetab Šveitsi kodanike enamus samasooliste abielu.

Rumeenias toimus oktoobris 2018 kodanike algatatud ja kolme miljoni allkirjaga nõutud rahvahääletus, kus küsiti valijatelt, kas ollakse nõus Rumeenia põhiseaduse muutmisega parlamendis vastu võetud seadusmuudatuste kujul. Muudatusega sooviti asendada sõna “abikaasad” sõnadega “mees ja naine”, st samasooliste abielu oleks muutunud põhiseaduse vastaseks. 2014. aastal oli muudetud põhiseadust, sest mitu varasemat Rumeenia rahvahääletust ei toonud siduvat tulemust, kuna selleks oli nõutav 50% valijate osalus. Künnist alandati nüüd 30%-le. Muudatuse vastased, nende hulgas president, valisid siiski boikotitaktika, mis osutus asjakohaseks. Osalenutest 93% hääletas poolt, ent osalusaktiivsus oli vaid 21%, millest muudatuseks ei piisanud.

***

Niisiis on seesama teema olnud paljudes demokraatlikes ühiskondades üleval, ning paljudel juhtudel on seda lahendatud ka referendumitega. Ent Eesti referendumi näol ei ole tegemist imporditud konfliktiga, nagu president väidab. Õigemini, kui midagi oli imporditud, siis oli selleks kooseluseaduse läbisurumine, millest tõukus juba laiaulatuslik rahulolematus meie enda ühiskonnas ja ummikseis, millest parlament väljapääsu ei leidnud. Referendumeid tehaksegi väärtusküsimustes ja teemades, kus rahva otsus võib pakkuda lahendust ka seadusandjale.

Muidugi oleks asjakohasem, kui referendumiküsimus sõnastataks rahvaalgatuse korras, aga paraku meie põhiseadus rahvaalgatust seni ei luba. Nii ongi loogiline, et küsimus sõnastatakse võimuloleva koalitsiooni poolt. Sest valimistel on tagajärjed. Mis puutub aga sellesse, et “ei” vastusel justkui ei oleks tagajärgi, nagu president kinnitab, siis pole see tõene – see vastus annab samuti ühiskonnale suuna. Nii nagu ülalvaadeldud rahvahääletuste puhul või meie 2003. aasta referendumi puhul, mil otsustamisel oli Eesti Euroopa Liitu astumine või mitteastumine. “Ei” vastus oleks tähendanud Eesti staatuse endiseks jäämist.

Võrdsusest kõnelemine, mida president teeb, pole samuti kohane. Kui samasooliste abielu ei peaks tunnustatama, ei tähenda see LGBT+ inimeste ahistamist, sest keegi ei keela neil tunda seda, mida nad tunnevad ja elada koos sellega, kellega soovivad. Küsimus on abielu tähenduses. Omavahel abielluda ei saa paljud, ka näiteks lähisugulased. Vaevalt need, kes tihti viitavad meie põhiseaduse paragrahvile 12, kus deklareeritakse, et kõik on seaduse ees võrdsed, arvavad, et põhiseaduse koostajad pidasid silmas kõigi õigust kõigiga abielluda.

Võrdsus seaduse ees, nagu põhiseaduses kinnitatud, tähendab seaduse täitmist. Seaduse sisu otsustabki nüüd rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja referendumil.

President, kes tõstab oma intervjuus esile vasakpoolseid nišiväljaandeid ja tunnistab, et viitsib harva kuulata poliitilisi vestlussaateid, ent tegeleb “hinge ja kirega” oma Eestist väljaspool oleva töökoha kindlustamisega, kehastab väga selgelt poliitiku võõrandumist oma ühiskonnast. Just seda, mille vältimine ongi üks otsedemokraatia eemärke. Oleks õige, kui president edasisest rahvahääletuse diskussioonist taanduks. Või vastasel juhul meediakanalid tema väiteid ei paljundaks. Sest nii oleks lootust kvaliteetsemale diskussioonile.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: