Kuidas jõudsime kokkupõrkekursile?

Ühelt poolt rahvuskonservatiivset ja teisalt globalistlikku ideoloogiat esindavad Eesti poliitilised jõud on selgel kokkupõrkekursil. Tegelikult on olnud juba alates 2014. aastast, mil algas kooseluseaduse läbisurumine. Veel kindlamalt joonistas suunad välja kvoodimigrantide küsimus ning ÜRO rändelepe. Kokkupõrge terendas siiski kaugemas tulevikus.  

            2015. aastast võttis vastasseis ka riigikogus nähtava vormi ning kui Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast sai 2019. aastast üks valitsuse osapooli, algas kaevikusõda. Ühegi Eesti varasema koosseisu parlamendis, ei enne ega pärast Nõukogude okupatsiooni, pole olnud sedavõrd vaenulik töökliima. Enne abielureferendumit oli olulisemaks sisuliseks konfliktiteemaks immigratsioon ühes või teises vormis. Aga vastuolu ei kiirgu ühe või teise konkreetse poliitilise sammu pinnale, vaid on laienenud tervele rindele. Opositsioonisaadikud raiskavad kõigil sobivatel ja sobimatutel juhtudel õelate küsimustega, virisevate sõnavõttude ja mõttetu protseduurilise venitamisega tööaega, millest võiks järeldada, et võimuliitu ei peeta õiguspäraseks. Nii peavoolumeedia kui president, kelle roll peaks olema ühiskonna sidususe tagamine, on selles vastasseisus üht, globalistlikku poolt rohkem või vähem avalikult toetades konflikti eskaleerinud.

            Alanud parlamendiobstruktsioon abielureferendumi vastu, mis pööras vastasjõud laupkokkupõrkesse, koondub vähemalt esialgu just riigikogusse. Esmapilgul näib sotsiaaldemokraatide ja vasakliberaalide taktika isegi arusaamatu – miks valida kahe kiirrongi kokkupõrketeemaks just referendum kui demokraatia tipphetk? Samuti tundub esmapilgul imelik obstruktsiooni eelistamine poliitilise instrumendina, sest töö takistamine Riigikogus ehk Itaalia streik toimub ju eelkõige kodanikkonna kui Riigikogu tööandja vastu. Nii on opositsiooni tegevus justkui suunatud nii esindusdemokraatia kui otsedemokraatia vastu ning topelt kodanike vastu. Pidurdades otsustamisprotsessi parlamendis eesmärgiga keelata kodanikele valikut.

            Rääkimata obstruktsioonimeetodist. Tuhandete jaburate referendumiküsimuste esitamine eelnõu parandustena on mage laadanali ning ühtaegu ilkumine Eesti põhiseaduse ja Eesti kodanike üle. Ausalt öeldes on raske ette kujutada, kuidas end tundsid Reformierakonna eetilisemad ja targemad parlamendisaadikud, kui nad oma erakonna juhtkonna korraldusel neid küsimusi paberile panid.

            Kustkohalt lähtub see poliitiline kirg, mis on nii suur, et oma väärikust unustama paneb ning kas on lootust, et vastasseis mingi kompromissiga lõppeb?

            Eesti rahvuskonservatiivne hoiak on suuresti kujunenud reaktsioonina sovetiaja oludele ja ka ettekujutusele esimesest iseseisvusajast. Nõukogude okupatsioonirežiimi Eestile kõige surmaohtlikum eesmärk oli venestamine, mida teostati ülimahuka immigratsiooni kaudu. See ähvardas Eesti rahvuse ja kultuuri – needsamad, mida me nüüd põhiseadusega kaitseme – okupatsiooni jätkudes juba mõnekümne aasta pärast lämmatada. Ning küllap olekski. 1970-80. aastate migratsioonivoogude puhul ehk Venemaaga tihedasse seosesse jäänuna oleks meil tänaseks olnud 150-200 tuhat lisaelanikku, peamiselt idaslaavi kultuuriruumist, Kaukaasiast ning Kesk-Aasiast. Eestlased oleksid kohe jäämas vähemusse oma kodumaal. Eesti kultuur aga lahustumas slaavi ja paratamatult meile paralleelselt võimsalt jõudnud anglosaksi kultuuri sõbralikus, ent eesti elujõu hapnikukraane kokkusuruvas embuses.

            Niisiis on immigratsioonivastasus meie minevikumällu sügavate tähtedega sisse kirjutatud ning ei saa kuidagi väita, et ilmaasjata. Eriti ebameeldivaks tegi selle jõuetus, immigratsioonile vasturohu puudumine, sest ise otsustada me ei saanud.   

            Teine Eesti poliitiline identiteediala tõukubki sealtsamast ning see on demokraatliku ja iseseisva otsustamise väärtustamine. Demokraatiat soovib iga teatava tasemeni individualiseerunud rahvas, aga see on Eesti rahvuslikus poliitikas eriti võimendunud, sest ise oma saatuse üle otsustamine on meile olnud elu ja surma küsimus. Demokraatia lisaväärtustamine tuleneb ka Pätsi autoritaarrežiimist, mida – mööngem, et osalt ebaõiglaselt või vähemalt liialdatult – seostatakse iseseisvuse kaotuses või alistumise ebaväärikas vormis.            

            Need Eesti identiteedisambad erinevad Euroopa Liidu, täpsemalt selle tuumriigi Saksamaa omadest. Saksamaa mälusalv saab jätkuvalt toitu II maailmasõjast ja täpsemalt süütundest, eelkõige juutide holokausti pärast. Süütunde põhjus on kahtlemata olemas, kuigi on raskesti arusaadav, miks see tunne on järjest võimendunud ja omaks võetud ainult sakslaste poolt, ehkki sõjasüüd ja sõjas korda saadetud metsikusi võiksid nüüd, peaaegu 80 aastat hiljem, kui sõda võib kainema pilguga tagasi vaadata, rohkem kahetseda ka teised sõjaosalised.

            Igatahes on Saksamaa ja suuresti Saksamaast mõjutatud Euroopa Liidu identiteeditaladeks holokaustist tulenev kollektiivne süütunne mitte ainult juutide, vaid kõigi vähemusse määratletavate ühiskonnagruppide, eelkõige immigrantide ja seksuaalvähemuste ees. Ka Angela Merkeli otsust 2015. aastal, ning tema poliitika heakskiitmist suure osa sakslaste poolt, kui ta Euroopa Liidu kokkuleppeid rikkudes kutsus riiki ca miljon immigranti, saab mõista sellel taustal.

            Eesti esimesel iseseisvusajal juute ei diskrimineeritud ning homoseksuaalsed suhted ei olnud kriminaliseeritud. Nõukogude okupatsiooni ajal, mil homosuhted olid kriminaliseeritud, suhtuti homoseksuaalidesse pigem neutraalselt või isegi positiivse neutraalsusega, nähes neis sovetivõimust sõltumatud inimesi. Nii on mõistetav, et suurele osale Eesti inimestest on nõue, et immigrante ja seksuaalvähemusi tuleb imetleda, lihtsalt arusaamatu. Sest meil pole pendel nende vaenamise äärmuses kunagi käinud. 

            Tulenevalt oma süütundest mõistavad sakslased ka demokraatiat teistmoodi, kui eestlased, andes selle tõlgendamisel rohkem rõhku vähemuste kaitsele ning umbusaldades otsedemokraatiat ja referendumeid. Ehkki natsi-Saksamaa piiratud kodanikuõiguste ja isikuvabaduste tingimustes toimunud neljal üleriigilisel referendumil aastatel 1933-1938 pole vähimatki pistmist demokraatlike rahvahääletustega, pole sõjajärgsel demokraatlikul Saksamaal olnud ühtegi rahvahääletust. Euroopas on vaid üks sarnane referendumiumbusklik riik. See on – võib-olla märgiliselt – Euroopa Liidu näidisriik Belgia.

            Nii kätkeb tänane Eesti vastasseis just erinevate ideoloogiate ja maailmakäsitluste sõlmküsimusi. Eesti-keskse hoiaku allikas on omaenda ajalooloogika. Saksamaa-keskne hoiak aga, mida soovitakse eksponeerida ka “euroopaliku”, “tänapäevase” või “21. sajandi väärtusena”, toitub globalistlikust üldhoiakust, mille konkreetsel kujunemisel on kõige olulisem kaasaja võimukeskuse mõju.

            Aga sarnaselt rahvusliku hoiakuga on meile kõigile ka võimuarvestus sisse programmeeritud, sest ellujäämise on alati taganud hoidmine võitja poolele. Tavaliselt ei pruugi rahvuskonservatiivne hoiak ja võimuarvestuse loogika vastanduda, aga nüüd Eestis kihutavad nad kahe kiirrongina kokkupõrkekursil. Rahvahääletus, mis võiks olla lahendus, mitte probleem, ning ühisotsusena Eesti ühiskonda liita, ei tee seda, kui seda eksponeeritakse sotsiaaldemokraatide  ja vasakliberaalide Euroopa Liidu partnerite heakskiidul või nõudel vähemuste ahistamisena.

            Pole raske ennustada, et obstruktsiooni kestmise korral politiseerub kogu ühiskond, tulevad demonstratsioonid ja muud protestid obstruktsiooni vastu. Võimuliit, vähemalt EKRE ei saa kuidagi referendumist loobuda, sest see oleks oma põhilise identiteediosa reetmine. Mingi kompromissivõimalus võiks ehk terendada kokkuleppe kujul, mis saab peale rahvahääletust, siis, kui kodanikud on oma ühe või teise otsuse teinud.    

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: