Teel omal maal vähemusse jäämise poole

Ränne riikide vahel on alati toimunud, mõnel ajal rohkem, mõnel vähem. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, st esimese üleilmastumisajajärgu lõpul oli migratsiooni tippaeg, seejärel kuni eelmise sajandi keskpaigani oli välisränne suhteliselt väike, ent seejärel on tasapisi uuesti suurenenud, ning võimalik, et nüüd stabiliseerumas.1 Sisserännet on eri ajal ja eri riikides eri moodi reguleeritud ning ühiskonna vajadustest lähtuv immigratsioonipoliitika on üks riigi olulisemaid ülesandeid. On selge, et immigratsioon on riigile kasulik, kui selle maht on mõistlik ning sisse rändavad isikud, kes uues ühiskonnas kiiresti koha leiavad. Vastasel korral on kogu protsess kahjulik nii ühiskonnale, kuhu rännatakse, kui ka sisserändajatele endile, vähemalt pikema sihikuga vaadates. Immigratsioonipoliitika reguleerimine või karmistamine ei tähenda immigrantide vastasust, nagu seda on püütud näidata, või hoopiski mitte rassismi.

Eesti migratsioonilugu on kulgenud sarnaselt muu Euroopaga, aga üldtrendi võimendades. Erandiks, aga see-eest väga suureks erandiks oli okupatsiooniaeg, mil Eesti ise sisserännet reguleerida ei saanud. Kogesin ise, kuidas Püssi – läbinisti eesti alev – muutus vaid kümnekonna aasta jooksul multikultuurseks Nõukogude asulaks. Välispäritolu isikute osakaal Eestis on okupatsiooniaja suure sisserände tõttu siiani üks kõrgemaid Euroopas. Välissündinuid on Eestis peaaegu 200 tuhat, üle 15%, missuguse osakaalu poolest ületavad Eestit Euroopa riikidest vaid Saksamaa, Rootsi, Norra, Šveits, Belgia ja Luksemburg. Kui aga arvestada lisaks ka teise põlvkonna välispäritolu rahvastikku, mida oleks lõimumisprobleeme hinnates mõistlik teha, siis vaid Luksemburg. Euroopas on teadaolevalt vaid üks riik, kus riigikeele oskus püsielanike seas on madalam kui Eestis. Meil elab 71 tuhat määratlemata kodakondsusega isikut ja 86 tuhat Venemaa kodanikku ning seisame jätkuvalt silmitsi Euroopa ühe kõige keerulisema lõimimisprobleemiga.

See tähendab, et lõimimises edu saavutamiseks peaksime läbi viima üliettevaatlikku immigratsioonipoliitikat, ning iseseisvuse esimesel aastakümnel oligi see nii. Seejärel aga poliitika muutus, esialgu tasapisi, hiljem kiiremini. Tulemuseks on sedavõrd suur sisseränne, et alates 2015. aastast on eestlaste osakaal Eestis hakanud kahanema, tõsi, aeglaselt, aga isegi hoolimata sellest, et Eesti kodanike tagasiränne oli aastatel 2017-2019 suurem, kui Eesti kodanike väljaränne.

Alates 2018. aastast on ilmnenud uus tendents – nn kolmandatest riikidest (Euroopa Liidu välistest riikidest) pärit isikute sisserände suurenemine. See tähendab erinevatest Aasia ja Aafrika riikidest ning idaslaavi kultuuriruumist pärit inimesi. Senine 11 tuhandeline Ukraina kodanike arv suureneb kiiresti.

Nagu värsketest Statistikaameti andmetest selgub, on eelmise aasta rändekäive koroonapiirangute tõttu vähenenud. Kuid ikkagi oli sisserännanuid 2020. aastal 16 200, väljarännanuid 12 400. Nende hulgas ei ole lühiajalisi töötajaid. Tuletan meelde, et iseseisvuse taastamisel kehtestasime sisserände piirarvuks 0,1% alalise elanikkonna arvust ühes aastas, seega rändas 2020. aastal koroonapiirangutest hoolimata sisse 12 korda rohkem inimesi, kui oma riiki luues parimaks pidasime.

2019. aastal, viimasel nö normaalaastal, olid Eestisse elamisloa saamise peamisteks põhjusteks tööletulek, õppimaasumine ning pereränne. Viimane on loogiline, kuna Eestisse elama asunute juurde tulevad järgmisena pereliikmed. Keskmiselt iga kolme õppima või tööle tulnule lisandub esialgu keskmiselt kaks pereliiget, hiljem tõenäoliselt rohkem. Välistudengitega kaasa kaasa tulevate pereliikmete arv pole veel väga suur, kuid see on iga aastaga peaaegu kahekordistunud. 2017. aastal laiendati oluliselt pereliikmete Eestisse asumise võimalusi. Pole vaja olla prohvet, et ennustada, et praeguste tingimuste jätkumisel kahekordistub edasi.

Eelmisel aastal ilmnes aga lisaks veel üks negatiivne tõsiasi. Kui mõni aeg tagasi rõõmustasime, et eestlasi tuleb kodumaale rohkem tagasi, kui välja rändab, siis eelmisel aastal oli Eesti kodanike tagasiränne väiksem, kui väljaränne, koguni tuhande võrra. Migratsiooniandmed meil täpsusega ei hiilga ning põhjalikke järeldusi veel teha ei saa. Võimalik on, et Soomes töölkäinud pidid koroonapiirangute tingimustes valima Eesti ja Soome vahel ning rohkem valiti Soome. Aga võib-olla oli üheks põhjuseks ka Eesti suurenenud tööpuudus.

Eestisse õppima, Euroopa Liitu elama

2019. aastal sai esmase elamisloa Eestis õppimiseks 1330 väga erinevatest nn kolmandatest riikidest pärit isikut, kelle hulgas on arvukuse järjekorras Nigeeria, Venemaa, Ukraina, Bangladeshi, India, Aserbaidžaani ja Pakistani kodanikud. Kokku kehtis 2019. aasta septembris üle kahe tuhande nn kolmandatele riikide kodanikele õppimiseks antud tähtajalise elamisloa. Siinkohal pole niisiis arvestatud Euroopa Liidu ja EFTA riikidest pärit tudengeid.2 Eesti keeles õppis välistudengeist alla 5%, aga õppimise ajal töötasid ligikaudu pooled, loomulikult peamiselt osakoormusega. Töötamise kohta eraldi andmeid kolmandate riikide tudengite osas pole, aga võib arvata, et nende puhul on töötamise osakaal järsult suurem.

Doktoriõpe on välistudengeile tasuta. Esimesel ja teisel õppeastmel õppijatest maksid 2019/2020. aastal õppemaksu 66% kolmandatest riikidest pärit tudengit (Euroopa Liidu ja EFTA riikidest pärit tudengeist 89%). Seejuures tuleb silmas pidada, et vähemalt avalikes-õiguslikes ülikoolides ei kata õppetasu õppekulusid. Nii maksab Eesti maksumaksja peale ka neile välistudengeile, kes ülikoolile õppetasu maksavad. Lisaks maksab Eesti maksumaksja ligikaudu kolmandikule välistudengeist ka vajaduspõhist õppetoetust. Saajatest peaaegu kõik on pärit nn kolmandatest riikidest, ning mööngem, et nende vajaduspõhise õppetoetuse vajaduse, st nende pere sissetuleku suuruse kindlakstegemine pole just kerge ülesanne.

Peale lõpetamist jääb Eestisse püsielanikeks ainult osa välistudengeist. Jaak Aaviksoo ongi märkinud, et paljude välisüliõpilaste Eestisse tuleku põhjuseks on soov asuda elama mujale Euroopa Liitu. Nn kolmandate riikide tudengeid eristada ei ole võimalik, ning värskemaid andmeid pole, aga kui arvestada kõiki välistudengeid ja täistööajaga Eestis töötanuid, siis jäi 2016. aastal lõpetajatest Eestisse keskmiselt vaid 26%. Suurem osakaal on tehnikaalade, IKT ja tootmise ning töötlemise puhul. Võiks eeldada, et see osakaal on siiski viimastel aastatel suurenenud. Tulemus on suurem ka siis, kui Eestis töötamisena arvestatakse ka nn tööampse, st ühekordseid tööotsi. Igatahes tähendab see, et ühe välisüliõpilase ettevalmistamine Eesti tööturule Eesti ülikoolides maksab meie maksumaksjale Eesti üliõpilase ettevalmistamisest üle kahe korra rohkem.

Kõrgharidusõppe lõpetanud välismaalase keskmine töine sissetulek Eestis jääb aga kohalikele lõpetanutele alla, näiteks magistriõppe lõpetanutel 18%.3 Midagi imelikku selles pole: kui stuudiumi vältel pole riigikeelt selgeks õpitud, tulebki täiendada keskmise palgatasemega töötajate või isegi odavtöötajate armeed. Doktorantidest lõpetanute puhul, kes on omandanud spetsiifilised kõrgtaseme oskused, on palgavahe muidugi hoopis väiksem.

Kokkuvõttes tuleb järeldada, et senine inglise keeles õppivate välisüliõpilaste laustoetamine ei ole Eesti riigi ega ka suure osa välisüliõpilaste endi huvides, kuna Eestile vajalikku ettevalmistust suur osa välistudengeist ei saa. On loogiline, et välistudengite vastuvõtul on vajalik keskenduda teatavatele erialadele (tehnika, IKT) ja loomulikult suurendada järsult eesti keeles õppimist. Ning välistada Eestisse tulemine vaid tasuta õppe ja toetuste pärast, et saada hüppelauda jõukamatesse riikidesse minekuks.

Eestisse odavtööle

Töötamiseks anti 2019. aastal 2218 elamisluba, neist üle poole Ukraina kodanikele. Järgnesid Venemaa, Valgevene ja India, ülejäänud riikide kodanikke oli alla saja.

2017. aastal, mil siseministriks oli sotsiaaldemokraat Andres Anvelt, leevendati Eestisse tööle tulemise tingimusi. Kõige olulisemaks näib olevat olnud palganõude alandamine nii lühiajaliselt Eestisse tööle tulijatele kui ka töötamise alusel elamisloa saanutele seniselt 1,24 Eesti keskmiselt brutotöötasult 1,0le. Tulemusena muutus Eesti atraktiivseks just madala ja keskmise oskustasemega töötajatele. Nüüd suurenes surve meie sisserändekvoodile, mis järgnevatel aastatel täitus juba aasta alguses. Odavtööjõudu kasutavad ettevõtjad ja osa poliitikuist hakkas nõudma sisserändekvoodi suurendamist ning seadusesse tekkis uusi erandeid, mis võimaldasid kvoodiväliselt Eestisse tööle tulla. Lühiajalist Eestis töötamine hooajatöötajana lubati kuni 270 päeva 365 järjestikuse päeva

jooksul. Nagu hooaeg moodustaks suurema osa aastast. Pealegi ei kehti neile nn lühiajaliselt Eestis töötavatele nn hooajatöötajatele ka Eesti keskmise palga nõue.

Veel suuremaks muutuseks oligi lühiajaliste töötajate arvu tormiline kasv: kui 2019. aastaks oli lühiajaliste töötajate registreerimine kasvanud 2017. aastaga võrreldes üle nelja korra, üle 25 tuhande. 1. juunil 2020 kuulus kehtivatest registreeringutest vaid 4% neile, keda võiks pidada kõrge kvalifikatsiooniga töötajateks. Lühiajalistest töötajatest kolmveerand on pärit Ukrainast, ülejäänud peamiselt Valgevenest, Venemaalt, Moldovast ja Usbekistanist.

Lühiajaline töötamine on aga hüppelauaks Eesti püsielanikuks tulekule. Koos Ukrainast pärit lühiajaliste töötajate arvu kasvuga on kasvanud ka Eestisse Ukrainast töötamise ja pererände alusel püsielanikuks asumine.

Odava- ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate Eestisse tööle või alaliselt elama asumine pidurdab uuendusi majanduses ja surub meie palgataset alla. Ka käesoleva aasta 5. mai Ametiühngute Keskliidu pöördumises nõutakse, et Eesti majanduse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks tööandjaid suunata eeskätt kasutama Eesti kohalikku tööjõudu.

Tõepoolest, seisuga 1. mai 2021 on meil ligi 15 tuhat kehtivat lühiajalise töötaja registreeringut. Aga Töötukassa andmetel on meil ka 52 tuhat töötut ja 5800 vaba töökohta.4 Samuti pole õige, nagu valitseks meil tööjõupuudus just lihttööaladel, sest kindlalt üle poole tööotsijatest on madala- või keskmisepalgalised – needsamad, kes pretendeeriks neile ametikohtadele, mida järjest on hakanud täitma välistöötajad. Kas selles olukorras oleks imelik, et Eestisse naasmine on pidurdunud ja taas hakatakse lahkuma?

Veel meenutan, et meie tööjõutootlikkus on vaid 74% Euroopa Liidu keskmisest. Kui me jätkame odava tööjõu sissetoomist, mis surub meie palgad alla, keskendab meie majanduse odavat tööjõudu kasutavatesse sektoritesse ning innovatsioon pidurdub. Võib vaid und näha meie töötootlikkuse tõusust 110%ni Euroopa keskmisest, nagu on planeeritud strateegias Eesti 2035. Rääkimata sellest, et odava välistööjõu kättesaadavus asetab ebavõrdsesse seisu suuremat lisandväärtust andvad ja kõrgema töötootlikkusega ettevõtted.

Meie immigrantrahvastik on seni peamiselt pärit meile kultuuriliselt lähedastest maadest ja võrreldes näiteks Soome-Rootsiga üsna hästi siinse tööeluga kohanenud. Ent kas idaslaavi ja Aafrika ning Aasia maadest pärit sisseränne aitab meil vältida rahvastikuvananemisega seotud sotsiaalseid probleeme?

Idaslaavi kultuuriruumist pärit välispäritolu rahvastiku sündimus, järgides päritolumaa taset, on märksa väiksem, kui eestlaste oma. Seega tähendab sealt pärit isikute sisserände jätkumine rahvastikuvananemise kiirenemist, st veel suuremaid probleeme meie lastele. Aasia ja Aafrika riikidest pärit isikute kiiresti kasvav sisseränne võib rahvastikuvananemist mõnevõrra pidurdada, aga tulevikus tähendada sedasama, mis Soomes-Rootsis praegu – ühe elanikkonna osa väga kõrget tööprotsessis mitteosalemise määra. Seega kokkuvõttes pigem sotsiaalsete probleemide teravnemist.

Ühiskonnauuringute instituudi väärtushinnangute uuringu järgi soovib suuremahulist immigratsiooni samast kultuuriruumist isikute puhul 23%, teisest kultuuriruumist pärit isikute korral aga vaid 3%. Aga see, mis praegu Eestisse toimub, ongi suuremahuline immigratsioon, mis halvendab meie heaolu kas tulevikus või juba nüüd. Eelmise valitsuse poolt ettevalmistatud sisserännet reguleerivad eelnõud olid parlamenti jõudnud. Võimulolev valitsus peatas nende käigu, aga vajadus nende järgi ei kadunud. Terav vajadus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: