Ajaloolane ja poliitik

Ma ei teagi, kes ma rohkem olen, kas ajaloolane või poliitik. Ajaloolaseks olen julgenud end nimetada alates 2004. aastast, kui olin kaitsnud doktorikraadi ajaloo alal ja ilmutanud oma esimese monograafia.

Poliitikuna ma tiitleid saanud ei ole. Kui selleks just mitte pidada mulle 2010. aastal Venemaa režiimimeelsete noorte poolt omistatud Venemaa suurima vaenlase nimetust, aga sellegi sain ajaloolasena.

Ega ma aunimetustest ei hooligi, mulle meeldib see hoiak, mida kandsid meie riigi loojad 1920. aastatel – et meil pole paruneid ja vonne, oleme kõik ühed eestlased. Pole vaja teenetemärke ega presidenti.

Küll aga hoolin sisust, seda nii ajaloolase kui poliitikuna. Aktiivsesse poliitikasse siirdusin 2018. aastal, kui astusin Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmeks. Põhjusel, et mu arvates on nii Eestis kui mujal Euroopas viimastel aastakümnetel võimendunud negatiivsed tendentsid: Euroopa päritolu inimeste arv on langenud, kuna sündimus on alla taastetaset, immigratsioon on kasvanud, samal ajal aga on järsult kahanenud kodanike võimalused oma maa poliitikat mõjutada. Olin ka varem juhtinud tähelepanu vajadusele neid suundi muuta, mille tõestuseks on ka siinsamas kodulehe arhiivis varem avaldatud üle kuuekümne teksti, aga poliitikuna asun nüüd poliitikategemise epitsentris.    

2019. aasta kevadel sai minust Riigikogu liige. Rahvaesindajana pean tegelema paljude teemadega, aga lähedasemateks on jätkuvalt rahvastikupoliitika ja otsedemokraatia. Riigikogu kultuurikomisjoni liikmena olen süvenenud veel haridus- ja teaduspoliitikasse. Tõsi, pean tunnistama, et võimalused Riigikogus poliitikat teha on väiksemad, kui ma lootsin, sest võimu on haaranud bürokraatia masinavärk. Pean seda ohuks demokraatiale. Tegelikuks ohuks. 

Leian, et peame taastama võimaluse rahvaalgatuse korras siduvaid rahvahääletusi läbi viia, sest nii saab ühiskond oma tahte kehtestada ega pea nägema, et meid mõjutavaid otsuseid tehakse kusagil mujal – meist üleval, all või kõrval.

Poliitik ma niisiis olen, aga riigimees mitte. Ma arvan, et riigimeheks saamiseks peab olema sisulisi saavutusi. Just sisulisi saavutusi oma ühiskonna paremaks kujundamisel, mida poliitikuamet iseenesest ei taga.

<span>%d</span> bloggers like this: