Richard Majak. Omade juures vangis. Tallinn, 2012. Ilmunud Eesti Ekspress, 28. aprill 2013

1937. aastal oli Nõukogude Liidus eestlasest tippkommunist olla peaaegu sama ohtlik kui 1944. aastal Auschwitzi koonduslaagris juut. Suur erinevus seisneb aga selles, et juutide enamus ei aidanud entusiastlikult natsirežiimi üles ehitada ega vaenanud siis ja tänapäeval natside vastu võidelnuid. Represseeritud kommunistid on teinud nii üht kui teist. Üks neist, mälestuste autor Richard Majak hurjutas temagaLoe edasi: “Richard Majak. Omade juures vangis. Tallinn, 2012. Ilmunud Eesti Ekspress, 28. aprill 2013”

Timo Vihavainen. Äratuskell Õhtumaadele. 2010. 295 lk.

Vihavainen on ajaloolane, Helsingi ülikooli Vene-uurimuste professor, kelle raamat ilmus soome keeles 2009. aastal. Vihavainen on vähem kuulus kui Johan Backman, kuid ta on Backmani üks tuntumaid oponente. Näide, millistele ebasisulistele väitlustele küll väärikas ajaloolane end raiskama peab. Aga peab, sest Backman on antifašismi malakaga vehkides pinnale kergitanud hulga vahtu. Backman, kes on teritanud poliitkorrektsedLoe edasi: “Timo Vihavainen. Äratuskell Õhtumaadele. 2010. 295 lk.”

Livia Viitol. Eduard Vilde. Tallinn, 2012. 375 lk.

Ehkki tulenevalt oma uurimishuvist lugesin seda raamatut poliitilise ajaloolase silmadega, meeldis see raamat mulle ka tervikuna kohe väga. Livia Viitoli raamatu põhirõhk pole loomulikult poliitikal, vaid Vilde loomingul, põimituna Eesti poliitika ja Vilde isikliku eluga. Raamat on kohustuslik kirjandus kõigile, keda veel Eesti kultuur huvitab. Ning kui huvitab siis päris kindlasti mitte igav kohustus. Viitol omaLoe edasi: “Livia Viitol. Eduard Vilde. Tallinn, 2012. 375 lk.”

Timothy Snyder. Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel. Tallinn, 2011. 533 lk.

2010. aasta raamatuks tunnistasid „Veremaad“ The Atlantic, The Economist, The Financial Times, The Jewish Forward, The Independent, The New Republic, New Statesman, Reason, The Daily Telgraph jt. Ka mitmed arvamusliidrid on sillas. Eesti keeles on samuti raamatut juba ohtrasti ülistada jõutud. Pole kahtlust, et tegemist ongi verbaalselt väga võimeka autoriga, kes kirjutab erutavatel teemadel jaLoe edasi: “Timothy Snyder. Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel. Tallinn, 2011. 533 lk.”

Harri Kivilo. Kustumatu õiguse nimel. Tallinn, 2012, 400 lk.

Eestis sündinud, 1944. aastal noorukina siit põgenenud ja sovetivõimust vabanenud Eestisse naasnud Kivilo mälestused on kahtlemata tähelepanuväärsed. Kirjutamisainet jätkub – arhitekti edulugu Kanadas, paralleelne ühiskondlik tegevus skaudijuhi ja rahvuskultuurilise noorterühmituse “Vikerlased” organisaatori ja mänedžerina. Kindlasti huvitab eraialainimesi ka Kivilo tegevus ehitusala nõustajana Eestis. Ning mitte ainult erialainimesi, sest kriitiline analüüs Tartu Kaubamaja, Solarise keskuse jaLoe edasi: “Harri Kivilo. Kustumatu õiguse nimel. Tallinn, 2012, 400 lk.”

Spengleri tõus, Õhtumaa allakäik. – Päevaleht, 12. mail 2012

1/***** Oswald Spengleri populaarsuse kasvus kindel olla siiski ei saa. Sellest hoolimata, et 2011. ja 2012. aastal ilmusid tema teose „Õhtumaa allakäik“ uustrükid e-raamatuna inglise ja saksa keeles. Isegi sellest hoolimata, et täistekst ilmus äsja esimest korda eesti keeles. Õhtumaa allakäik pole samuti kindel. Sellest hoolimata, et Euroopa päritolu inimeste osakaal väheneb maailmas järjekindlalt jaLoe edasi: “Spengleri tõus, Õhtumaa allakäik. – Päevaleht, 12. mail 2012”

Olev Remsu „Elitaarne mees Harry Männil“ Tänapäev 2011. – Eesti Ekspress 2. 12. 2011

Raamatu juhatavad sisse kaks tsitaati peategelaselt: „Kui ma oleksin jäänud Nõukogude Liitu, oleksin astunud komparteisse“ ning „Riigile maksu maksmine on minu usu vastu“. Männili olemuse mõistmiseks väga tabavad. Täpsemad, kui raamatu pealkiri, sest pole selge, kas see mees elitaarne oli. Vähemalt siis, kui me ei mõista elitaarsuse all ainult jõukust, mõjukat ärilist positsiooni ja haruldastLoe edasi: “Olev Remsu „Elitaarne mees Harry Männil“ Tänapäev 2011. – Eesti Ekspress 2. 12. 2011”

Rein Kasak. 50 aastat saatana embuses. Varrak, 2011.

Kirjutasin sellest raamatust nupu „Eesti Ekspressile“, ent teen siin lisaks pikema ülevaate, kuna need mälestused jätsid väga võimsa mulje. Sobiksid Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ lisaköiteks: umbes pool sellest illustreerima ühe konkreetse küüditatu käekäiku, ning ülejäänu kirjeldama edasipüüdliku isiku eluvõitlust „Suures tsoonis“. Selle eluvõitluse osaks olid ka sidemed KGB-ga. Seejuures, nagu ka Solženitsõn märgib, võis psühholoogiliselt raskemLoe edasi: “Rein Kasak. 50 aastat saatana embuses. Varrak, 2011.”

Marju Lauristin. Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Tallinn 2010.

Õieti on mälestusi kogu raamatu mahust vähem kui kolmandik, ülejäänu 500 leheküljest moodustavad artiklid ja intervjuud aastatest 1970-2009.Mälestuste osa oli minule huvitavam, ning eriti esimene ots, kus Lauristin meenutab oma lapsepõlve ning analüüsib oma vanemate ja vanavanemate poliitilisi valikuid ja nende põhjusi. Tõsi võinuks olla veel huvitavam ja sügavamale minev: ajaloolasena on mul kahju, etLoe edasi: “Marju Lauristin. Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Tallinn 2010.”

Ferdinand Kull. Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate. Tallinn, 1996.

Need mälestused on esmakordselt ilmunud 1932. aastal ajalehes „Vaba Maa“ ja 1933. aastal raamatuna. 1996. aasta väljaandele toreda saatesõna kirjutanud Eero Medijaise väitel jätkus autorile raamatute müügist saadud summadest ligi neljaks aastaks. Selles julgeksin siiski kahelda, aga selge on, et mälestused on nö müügiks kirjutatud. Seega on autor pingutanud nende loetavaks tegemisega ning see pingutusLoe edasi: “Ferdinand Kull. Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate. Tallinn, 1996.”