Evald Uustalu. Tagurpidi sõudes. Mälestusi ajavahemikult 1914-1943. Stockholm, 1982.

Evald Uustalu on nö teise poole mees, kui juunikommunistideks saanud vasakharitlasi esimeseks pooleks arvata. Sündinud 1912 Tallinnas, lahkunud Lundis 1982. Eesti Vabariigis diplomaat, sõja alguses kandis metsavenna rõivaid ja hiljem Soome mundrit, Rootsis paguluses teenis leiba arhivaarina ning on Eesti jaoks oluline ajaloolasena. Kui 1980. aastate keskpaiku tema ohtrate fotodega illustreeritud koguteost „Eesti Vabariik 1918-1940“Loe edasi: “Evald Uustalu. Tagurpidi sõudes. Mälestusi ajavahemikult 1914-1943. Stockholm, 1982.”

Enn Kivimaa. Karl Pedak. „Vähid nailonis“. Tallinn, 1968.

Need on loomulikult varjunimed, kelle taha on Andrus Roolahe tunnistusel varjunud tema ise ja Valdo Pant. Mina ei lugenud seda raamatut mitte enesepiinamiseks, vaid et saada teavet Johannes Mihkelsoni kohta, kes oli 1930. aastatel üks Eesti energilisemaid juhtivaid ametiühingutegelasi ja vasakpoolseid. Varem olen lugenud Mihkelsoni huvitavalt ja suhteliselt inforikkalt kirjutatud mälestusi. Paguluses oli Mihkelson jätkuvaltLoe edasi: “Enn Kivimaa. Karl Pedak. „Vähid nailonis“. Tallinn, 1968.”

Jüri Uustalu. Kremlis, kongis ja suures Siberis. Tartu, 2009.

Raamat on ajaloolastele oluline sellepärast, et seal käsitletakse nö seestpoolt poliitilisi olusid ja olmedetaile Eestis ja N. Liidus 1939-41, edasi Saksa okupatsiooniajal, ka vanglas, Nõukogude vanglas ning Siberis laagris kuni 1955. aastani. Mälestused ei ole kaetud iseseisvuse taastamise järgse aja hoiakukihiga, vaid on kirjutatud ilmselt aastatel 1962-65, ning nähtavasti mitte ilmtingimata avaldamiseks mõeldud, mis muidugiLoe edasi: “Jüri Uustalu. Kremlis, kongis ja suures Siberis. Tartu, 2009.”

Aarne Ruben. Vares-Barbaruse valitsus. Tallinnn, 2001.

Teadsin selle raamatu olemasolust küll ammu, aga polnud erilist motiivi ette võtta, sest suurt midagi ma temast ei lootnud. Aga osutus siiski palju huvitavamaks kui olin arvanud.Kõigepealt on tegemist originaalse probleemipüstitusega: „… raamatu eesmärk on selgitada, millal tundsid 1940. aasta valitsuse liikmed /…./ end esmakordselt revolutsionääridena? Kuidas nad Vabariigi eksisteerimise jooksul kujutasid eesti revolutsiooni jaLoe edasi: “Aarne Ruben. Vares-Barbaruse valitsus. Tallinnn, 2001.”

Frank Westerman. Inimhingede insenerid. Tallinn, 2006.

Autor on 1964. aastal sündinud mainekas Hollandi kirjanik, kes on elanud ja töötanud viis aastat ajakirjanikuna Moskvas. Venemaad seega tunneb, mitte nagu Simon Sebag Montefiore, kes vene keelt oskamata ja Venemaal arhiivides sisuliselt käimata on ometi kokku pannud bestsellerid Katariina Suurest, Potjomkinist ja Stalinist. Ning mis seal salata, Stalini raamat meeldis ka mulle kohe väga.Loe edasi: “Frank Westerman. Inimhingede insenerid. Tallinn, 2006.”

Ivan Maiski. Bernhard Shaw ja teised. Tallinn, 1979.

1884. aastal sündinud Ivan Maiski oli Nõukogude diplomaat, ka suursaadik Inglismaal aastatel 1932-1943, hiljem koguni N. Liidu välisasjade rahvakomissari asetäitja. Tema mälestused on vene keeles ilmunud 1967. aastal, see tähendab kirjutatud nn sulajal. Raamatuke on ortodoksse sovetliku ideoloogi vaade, kelle iseärasuseks võrreldes muude ortodoksete ideoloogidega oli vaadete kohandumine Nõukogude praktilise poliitika keerdkäikudega. Ortodoksne konjunkturist oliLoe edasi: “Ivan Maiski. Bernhard Shaw ja teised. Tallinn, 1979.”

Oskar Kruus. Vabakäiguvang. Tallinn, 2004, 141 lk.

Jälle selle teema kohane raamat, millega töötan, ning ongi jälle raske öelda, kas mina seda lugesin või töötasin läbi. Pigem ikka lugesin.Raamat on Eesti kommunistist Valter Kaaverist. Mulle oli Kaaver ajaloolise tegelasena tuttav, esimest korda hakkas silma vist 1986-87. aastal, kui ülikooli diplomitööd tegin ja Riigikogu protokolle lugesin. Panin siis tema sõjakaid parlamendikõnesid tähele jaLoe edasi: “Oskar Kruus. Vabakäiguvang. Tallinn, 2004, 141 lk.”

Reigo Rosenthal. Marko Tamming. Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920-1924. 861 lk

Kahtlemata tähelepanuväärne raamat ning ilma kahtluseta on sellest lõviosa kirjutanud Reigo Rosenthal andekas ajaloolane. Küllap ka Marko Tamming. Rosenthal on oma võimekust igatahes juba varasemate käsitlustega tõestanud. Tema kirjutatud „Loodearmee“ lugesin huviga läbi, kunagi loen ka Laidoneri raamatu.„Sõda pärast rahu“ oli mulle ka väga kasulik lugemine, sest sain mõned taustaküsimused oma praeguse uurimuse jaoks selgeksLoe edasi: “Reigo Rosenthal. Marko Tamming. Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920-1924. 861 lk”

Sirje Kiin. Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt. Tänapäev, 2009, 864 lk.

Kuna tegelen Moskva-meelsete Andreseni, Semperi, Sirge ja Varesega – õigemini nende Moskva-meelseks kujunemisega, siis loen teemas olemiseks ka õhtuti ja üldse võimalusel teemaga haakuvat kirjandust.Kiini raamat oli aga väga huvitav, mida lugesin mitte ainult puttöisel põhjusel. Sirje Kiin on tegelenud Underiga pikka aega ja raamatu doktoritööna kaitsnud. Ning on väga hea, et ta varem selleLoe edasi: “Sirje Kiin. Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt. Tänapäev, 2009, 864 lk.”

Magnus Ilmjärv. Hääletu alistumine. Tallinn, Argo 2010, 927 lk-d.

Pean tunnistama, et läbi ma seda raamatut ei lugenud, vaatasin ainult neid kohti, mis mu nüüd koostatava artikli jaoks vajalikud olid ning neid, kus Ilmjärve järeldused ja allikakäsitluse vaidlustanud olin. Seega just neid, mis Ilmjärve raamatu puhul kõige suuremat tähelepanu on äratanud.Pole ma ju väga hiljuti sündinud ega naiivne, aga ehmatasin ikka. Ilmjärve Acta HistoricaLoe edasi: “Magnus Ilmjärv. Hääletu alistumine. Tallinn, Argo 2010, 927 lk-d.”