Rudolf Sirge. „Rahu! Leiba! Maad!“ (kaks köidet, 414 ja 782 lk-d. Tartu, K.-Ü. „Loodus“/ „Tulukesed luhal.“ (Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1961).

1904. aastal sündinud Sirge kirjutab 1917. aasta sündmustest Tartus. Raamat ilmus 1929. aastal, auhinnati „Looduse“ romaanivõistlusel. 1957. aastal tehti Sirge väitel talle „mõne kolleegi poolt“ ettepanek raamat uustrükiks korda seada, „otsustasin teema teistkordselt käsile võtta“. Ühesõnaga, Sirge kirjutas raamatu ümber sovetlikele kaanonitele vastavaks. Nõnda valmis aastatel 1958-61 „Tulukesed luhal“. Nende kahe teksti põhjalikum võrdlus võiksLoe edasi: “Rudolf Sirge. „Rahu! Leiba! Maad!“ (kaks köidet, 414 ja 782 lk-d. Tartu, K.-Ü. „Loodus“/ „Tulukesed luhal.“ (Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1961).”

Ootamatu tunnustus

Eesti Vabariik mind autasustanud pole. Ning tõenäoliselt ka ei tee seda, vähemalt siis, kui ta on jätkuvalt selline eiteakelle riik nagu praegu. Pole mul ka alust seda tunnustust soovida. Sest ma ei pea sellest riigist lugu, ehkki ma ei ole temaga sõjas. Küll aga pean lugu Eesti ühiskonnast. Riik, mis peaks olema ühiskonna elujõu realiseerimiseLoe edasi: “Ootamatu tunnustus”

Robert Gellately. Lenin, Stalin ja Hitler. Sotsiaalse katastroofi ajastu. Tallinn, Varrak 2009.

Lubasin koduleheküljele kirjutada siis, kui järgmise raamatu läbi loen. Tegin seda juba ammu, aga tahtsin enne üht kohta originaalist kontrollida, ent ei saanud inglisekeelset väljaannet kohe kätte.Autor on Florida Ülikooli ajalooprofessor, endine Oxfordi ülikooli 20. sajandi juudi poliitika ja ajaloo külalisprofessor, igati etableeritud ajaloolane. Raamat on 614 lehekülge paks ja lugesin mina seda padjaraamatuna õhtulLoe edasi: “Robert Gellately. Lenin, Stalin ja Hitler. Sotsiaalse katastroofi ajastu. Tallinn, Varrak 2009.”

Pangamehed ja ajaloolased

Ehh, sain siis jälle kodulehele kirjutama. Otsustasin, et edaspidi mingitki kindlamat rütmi hoida, hakkan just läbiloetuid raamatuid kommenteerima. Loen mälestusi ning ajalooraamatud, seega põhiliselt erialast kirjandust, st seeläbi on justkui töö ja vaba aja tegevus ühendatud. Peaksin vist õnnelik olema, et see võimalik on.Olen näiteks alati mõelnud, et pangameeste töö on vajalik, aga ülimalt igav.Loe edasi: “Pangamehed ja ajaloolased”

Moskva, Sirk ja vasakintellektuaalid

Vahepeal käisin kaks korda Kulka stipendiumiga Moskvas Eesti kirjanike ja loovharitlaste hoiakute kohta andmeid kogumas. Suudan Venemaal käia küll, inimesed nagu inimesed ikka ja mõned ajaloolased on kohe väga toredad, kelle seas see allikajagamise ideoloogia, mis mullegi meeldib, on võib-olla levinumgi kui meie ajaloolaste seas. Ning see „angry guy Misha“, nagu mu soomlasest kolleeg parteiarhiiviLoe edasi: “Moskva, Sirk ja vasakintellektuaalid”

Artur Sirgu surm

Artur Sirgu surm on üks kõige enam spekuleeritumaid teemasid Eesti sisepoliitika ajaloos. Moskvas lugesin N. Liidu saadiku Ustinovi 1935. aasta ettekandest Päevalehe toimetajalt Tammerilt pärineva teate. et Artur Sirk põeb jälitusmaaniat ning on füüsiliselt haige (NB – 1935. aasta!). Kui see info oleks tulnud peale tema surma, oleks tulnud kahtlustada teadlikku või ebateadlikku konstrueerimist, agaLoe edasi: “Artur Sirgu surm”